Jaan T jõudis publiku ette seoses teatriuuendusega. Tema tollane ja mõningate reservatsioonidega ka hilisematel perioodidel andis aimu totaalsest teatrist, mis kasutab külluslikult kõiki teatri kasutuses olevaid võimalusi näitlejat emotsionaalsest kõrgepingest lavaefektideni. Tema lavastajaloomingus on olnud oluline koht folkloorsel ainesel. Tundub et sõltumata väljenduslaadist (ekspressiivne või füüsiliselt aktiivne, emotsionaalsetele massistseenidele rõhuv, psühholoogiliselt süvitsi minev jne) on Toominga lavastajakreedo on olnud läbi aegade kuulutada tõde. Näidata inimesi nende pahedes ja voorustes, neid sageli üsna silmatorkavalt vastandades. Eesti teatriloo üks tähtlavastusi on Toominga lavastatud ,,Põrgupõhja uus vanapagan". Tammsaare romaani dramatiseeringu tegi lavastaja näpunäidete järgi O. Tooming. Oma lavastuses toonitas JT inimeste ahnuse ja omakspüüdlikkuse teemat
Eeva, Paabeli torn, Joosepi lood, jne lood; Uue testamendi tsüklisse kuulusid Ristija Johannese lood, Kristuse ristilöömine jne. Tihtipeale näitlejad läksid liiga hoogu, võidi ohtu panna ristilrippuja elu, esines ka surmajuhtumeid. Need paarsada tegelast olid kõik ilmalikud, käsitöölised. Ei mängitud vaid piiblit, vaid ka apogliivasid: pühakute elulood. Põimiti sisse ka poliitilisi vihjeid. Olustik andis ainest massistseenidele. Meile teadaolevates müsteeriumitekstides on kirjas: siia panna farss. Farss ja moralitee mõlemad peegeldavad keskaegse elaniku vaadet. Ei vaja eksisteerimiseks müsteeriumit. Farss kaldub põhjakihi poole. Tihti petmiseteema, kõik petavad kõiki. Farsis tegemist kelmustega. Farsi sünni kohta puuduvad andmed. Farsi aluseks oli kirjanduslik tekst. Nende tekstidega käidi ümber väga hooletult. Alles 16.sajandil ilmusid originaalsed veidrikud, kes hakkasid
annaabi.ee 
