Valgu segude analüüsiks, toimub vaakumis, võimeline separeerima suuri molekule. 1. proov sisestatakse massispektromeetria aparatuuri ja aurustatakse; 2. ühendid ioniseeritakse, mille tulemusena tekivad laetud osakesed (ioonid) 3. ioonid eraldatakse analüsaatoris elektromagnet- või magnetväljade abil sõltuvalt nende massi ja laengu suhtest 4. ioonid detekteeritakse mõne kvantitatiivse meetodiga; 5. saadud signaalist koostatakse massispekter. Nukleiinhapete hübridiseerimine. nukleiinhappe (DNA või RNA) ahela kinnitamine komplementaarse DNA või RNA ahela külge. Seda tehakse kuumutamisega, millele järgnevalt tuvastatakse vaatlusega uuritava sondi ehk märgistatud ahela asukoht. Seda meetodit saab kasutada selleks, et lokaliseerida DNA järjestusi kromosoomides, tuvastada RNA-d või viiruslikku DNA-d Kahe erineva päritoluga komplementaarse nukleiinhappe üksikahela kokkusegamisel
nende piigid tulevad. 163. Massispektromeetri lahutusvõime. Eristatakse LR (low res) ja HR (high res) spektromeetreid, HR puhul on ka sama m/z puhul eristatav mitu kohta peale koma. 164. Kuidas võimaldab kõrge lahutusega MS paremini identifitseerida aineid kui madala lahutusega MS? m/z on kõrge lahutuse puhul lihtsalt tähtsam. 165. Massispektrite üldiseloomustus (isotoobid, laengud, molekulaarioon, fragmendid) Massispekter annab osakeste massi/laengu suhted. Isotoobid 12C ja 13C suhtuvad 100:1,1; 35Cl ja 37Cl suhtuvad 3:1. Näiteks C6H5Cl kui 12C siis saame kaks massi 112 ja 114 (35Cl ja 37Cl). piigid on ka vastavalt Cl suhtele erinevad ehk siis esimene on 3 korda kõrgem kui teine. Mitmelaengulised ioonid M = 94 kui Z=1 on m/z = 94 ja kui z = 2 siis on m/z = 47 ja kui nüüd isotoobilist laiali valgumist vaadata, siis esimese puhul nihkub üks ühikut ja teise puhul pool ühikut
annaabi.ee 
