Ekspressionistlikke draamasid kirjutasid ka Ernst Toller ja Georg Kaiser. Kaiseri triloogia ,,Korall", ,,Gaas I" ja ,,Gaas II" näitab, millist ohtu kätkevad endas kasupüüdlik mõtteviis ja hingetu tehnitsismi võidutsemine humanistlike ideaalide üle. Inimkonna meelemuutuse suhtes on Kaiser üpris pessimistlik- ta lõpetab triloogia apokalüptilise gaasiplahvatusega. Tolleri näidendites ,,Massinimene" ja ,,Hinkemann" on inimene vastamisi kaasaja ebardliku ühiskonnaga. XX sajandi esimestel kümnenditel loodi valitsevale kommertsteatrile vastukaaluks arvukalt poolharrastuslikke väiketeatreid, mis järgisid kunstilisi eesmärke ja tõid lavale Euroopa väärtdramaturgiat ja noorte ameerika autorite teoseid. Ühes niisuguses teatris algas Eugene O'Neilli teatritee. Ta pani aluse moodsale USA näitekirjandusele ning jõudis esimese ameerika autorina maailmalavale
Surematuna poleks ma enam inimene. Surm on tüüpiliselt inimlik võimalus. Inimlik olemine on niisiis sisseelamine sellesse viimsesse kibedasse võimalusse, surma võimalusse. Inimeseks olemine on olemine surmale (Sein zum Tode). -) Mitte igaüks ei suuda seda aksepteerida. Selletõttu on kaasaegses tehniseeritud maailmas palju ebatõelisi inimesi. Ebatõeline (uneigentliche) on see inimene, kes oma olemist kui eksistentsi (võimalikku olemist) püüab unustada niipalju kui võimalik. Massinimene tõrjub kõik oma võimalused välja. Ta ei taha mõelda surmale. Ta tõrjub endast vabaduse ja vastutuse. Ta varjab end väljendustega "öeldakse, mõeldakse nii ja nii jne". -) Ebatõeline inimene on võõrandunud iseenda ja kaasinimeste suhtes. Ta on põgenemas omaenda isikliku vastutuse eest. See on 20.sajandi massinimese traagika. Ta on iseendast loobunud ja suhtub endasse nagu oleks ta mingi asi. * Heidegger näeb tõelises inimlikus eksisteerimises avatud eksistentsi
annaabi.ee 
