äärde suurejoonelisi puhkealasid, mis paiknesid enamasti teede ristumiskohtadel. Sinna püstitati suurejoonelisi puhkealasid, mis olid enamasti ideoloogilise kallakuga. Puhkealade juurde kuulusid lisaks skulptuuride ka bussiootepaviljonid ja pingid. Näiteks istutati veel erinevaid puid ja tehti allesid, nt Paplialle Mõniste vallas. Detents Kolhoosi ajal oli väga massiivne soo kuivendamine, kuhu tehti põllud. Mehhaniseerimise arenguga käis kaasas maade massiivistamine. Väljaparandamise nime all likvideeriti terveid külasid. Endisi talukohti põllumassiivil võib tuvastada viljapuude või üksikute õuepuude järgi. Samas hakkas toimuma ka põllumajandusmaade metsastumine. Esimesed põllud võsastusid ja jäid sööti juba sõja ajal, hiljem jätkus metsastumine ääremaadel, vähetootlikel aladel ja väikestel kõlvikutel. 1960ndatest algas ka mitteperspektiivseks peetavate põllumajanduskõlvikute metsastamine. Aastatel
m3/ha, suurim (üle 130 m3/ha) on see Lääne-, Saare- ja Harjumaal. Üle 50 m3/ha peenkive on ka Hiiu-, Lääne- ja Ida-Viru-, Järva- ja Raplamaa haritavate muldade 30 cm kihis. 10% haritavat maad (üle poole Võru-, Valga- ja Põlvamaal) paikneb erosiooniohtlikel üle 3°-listel kallakutel. Muldade tuulekandeohtu on suurendanud liiv- ja turvasmuldade kuivendamine ja massiivistamine saartel ja Lääne-Eestis ning põllulaamade kujunemine Lääne- Viru- ja Põlvamaa tasandikel. Haritava maa keskmine boniteet on 43 punkti (VI hindeklass). Keskmisest kõrgema hindega mullad on Järva-, Jõgeva-, Lääne- Viru-, Viljandi-, Tartu- ja Raplamaal, madalaim on boniteet Hiiu-, Võru- ja Läänemaal. Kujunemise ja omaduste järgi eristuvad Eesti mullad tüüpidena käsitatavaiks taksoneiks
annaabi.ee 
