või vähemalt isiklikest seisukahtadest. Tervet tema luuleloomingut võibki nimetada autobiograafiliseks. Luuletuses ,,Minu hauakiri" Puskin otsib justkui lunastust. Neljas reas on selgelt andeks palutud selle eest, et ta oma eluajal vooruslik polnud olnud. Mitte, et luuletaja püüaks oma käitumisele õigustust otsida vaid rohkem näidata, kuidas ühiskond inimesi kujundab ja muudab, olgu nad südames head või mitte. Kui me läheme kaasa massiarvamusega, siis on kergem võita üldtuntud ja armastatud positsiooni. Nii nagu kõikide dissidentidega, oli ka Puskiniga. Ta põlgas inimeste kujundatud keskkonda, milles elas, kuid samas armastas kodumaad. Iroonia läbis paljusid luuletusi. Puskin kirjutas täpselt nii, nagu heaks arvas, ei ilustanud ega püüdnud olla kellegi vastu viisakas. On veidi kaupmees, veidi lord, poolfilosoof, poolidioot ta, poollurjuslik- kuid võime loota, et täiuslikuks saab ta kord.
Riik saab manipuleerida teabega. Nõukogude ajal ei lastud piiri taga tulevat infot läbi või kui lastigi siis kohandatud versiooni. Nii jäi inimestele mulje, et nende riigis on kõige parem elada ja ei tekkinud soovi välismaale minna. Tihti muutis riik enda vaenlasi. Nii tuli teleekraanidest palju viha oma vaenlaste vastu. Varsti hakkasid ka kõik tavainimesed seda riiki vihkama. On juba kord nii, et kunagi ei taheta oma teed käia, mis erineb teistest, vaid minnakse terve massiarvamusega kaasa. Teoses kirjeldatud vihaminutid olid suunatud ühe inimese vihkamisele. Kuigi tegelikult erilist põhjust tavainimestel vihaminutitest osavõtmisel ei olnud. Suur Vend on suutnud peresideme lõhkuda, mis peaks olema tugevam kui kõik muu. Teoses 1984 tegutsenud suure venna arvates oli õige kasvatada lapsi riigi heaks. See mõte juurdus inimestesse nii tugevalt, et õpetati lapsi omaenda vanemaid vajadusel üles andma
annaabi.ee 
