Kollane aga põhiliselt uudiseid ja meelelahutust ning pigem pehmete artiklite näol. Puhtas valges ajakirjanduses on tekstid üldiselt pikad, põhjalikud, hästi läbi analüüsitud ning väheselt liigendatud. Enamasti on võimalik pealkirja põhjal mõista loo teemat ja ka tuuma. Sopaajakirjanduses on aga sõnade osakaal ja analüüs palju tähtsusetumad ning tekstid koosnevad väikestest lõikudest. Tihti pole võimalik pealkirja põhjal aru saada, millest juttu tuleb. Vähe sellest, et massiajakirjandus on subjektiivne, pole seal alati võimalik eristada uudist, arvamust, hinnangut ega infot. Mistõttu on vaja tarbijal endal kriitilist meelt eristamaks vajalikku ebavajalikust ja tõde valest. Kvaliteetajakirjanduses seda tavaliselt ei juhtu. Taolisi kolletumise määramise tunnuseid on kindlasti veel võimalik otsida. Siiski päris puhtaid vageid või üdini kollaseid lehti on raske leida ja mida aeg edasi, seda raskem on. Tihti võib juhtuda, et leht näeb välja nagu kollane, kuid
jumalasõna? Võrdlusjooned ja kiiremad muutused Lätlastega on meil suurimad ühisjooned ärkamisaegsest kultuurielust (laulupidu, ajakirjandus, rahvuslik liikumine jne jne). Samamoodi ka Soomega: Lätis algas saksakeelsena, Soomes rootsikeelsena, läti- ja soomekeelne ajakirjandus ühes rahvusliku liikumisega Venemaast erines nähtavalt, sest rahvale suunatud ajakirjandust oli vähem kuni narodnikute liikumise tekkega, neil oli levinum eliidiajakirjandus, mitte massiajakirjandus. Eestis tekkis ajakirjandus koheselt rahvale/massidele, rahvaajakirjandusena. Eestis saksakeelne ajakirjandus vähenes ühes saksa ülemvõimu vähenemisega, al 1883. Järjejutt oli Eesti väljaannetes üks paremini ülesehitatum ja loetum žanr – põnevad lugemismaterjalid eesti enda algupärase kirjanduse näol, ajakirjandus aitas kaasa kirjanduse tõusule. (Vilde, Liivi luule jne) **************** Valgus tõstis oma tiraaži avaldades kohtuistungite ülevaatusi, kohtuistungite tulemeid
annaabi.ee 
