Tegu on fragmentaarse tekstiga, mis räägib esteetikast ja Kenk erinevatest meeleoludest. Erakute esteetikast selgub, et eelistati ise ehitatud sisseelatud puumajakest, kus valitses minimalistlik, natuke lohakas stiil. See kandus edasi Jaapani aedadesse, keraamikasse. Hiliskeskajal viljeleti ka sõjakirjandust (gunkimonogatari). Suurim selline on ,,Heike lugu", mis ülistab ja idealiseerib samuraisid. 15. ja 16. sajandil arenes teatrikirjandus n-teater, maskiteatri vorm, kus näitleja tegi laval mõningaid minimaalseid liigutusi, lava küljel musitseerisid muusikud ja lauljad. Populaarne tegelane oli Ono no Komachi: motiiv, kus ta areneb deemoniks. Muusikas ja mujal sai oluliseks j-ha-kyu rütm muusika ja näitlemine algas aeglaselt ning arenes järjest kiiremaks. Need osad pidid tekstis olema vastavuses. Üleminek toimus sujuvalt, lausa mitme tunni vältel. 17. sajandil viidi pealinn Edosse, algas Edo periood, eelmodernne periood, mil kultuuris
juriidiline haridus ja oli oma vaadetelt valgustaja ja oli Prantsuse orientatsiooniga. Gozzi oli vaesunud krahvisoost. Valgustuslike vaadete tuline vastane. Sellest järeldub ka, et oli prantsuse vastase meelsusega. Oli rahvusliku orientatsiooniga. Kõik see, mis Gozzile oli vastuvõetav, Goldonile ja Chiarile kahele dramaturgile. Gozzi suunas oma jõu Goldoni vastu, ta teadis et Goldoni on andekas dramaturg ja seega pidas teda ohtlikuks vaenlaseks. Gozzi meelest Goldoni hävitanud Itaalia maskiteatri commedia dell'arte. Goldoni kui valgustaja oli veendumusel et commedia dell'arte on kui idee, kunstiline tase seal õudustäratavalt madal. Oluliselt madal tekstide improvisatsiooniline osa. Talle ei meeldinud et kasvatuslik moment tuuakse tühiseks meelelahutuseks, lõbustab ja ei kasvata inimesi. Valgustaja tahtis kõiki alati harida jne. Goldoni meelest oli vaja teater ,,ümber kasvatada", ta mõtles ka välja kuidas seda teha: impro asendada kirjanduslike tekstidega
annaabi.ee 
