Ümberehituste käigus lisati ruume juurde ning nüüd on neid kokku 149. Lossi interjöörist Tegemist on historitsistliku ansambliga, mille kujundus lähtub neogootikast. Gootilikkuse peamisi rõhutajaid on lossi 22.8 meetri kõrgune, nelja korrust läbiv torn, mis on pealt kroonitud sakmelise rinnatisega. Olulised stiilitunnused on ka ülejäänud, väiksemamõõdulised tornid, teravkaarsed ja pilujad aknad, astmikfrontoonid, kõrged korstnapiibud, tugipiilarid, masikulii karniisid, dekoratiivsed müüriankrud jms. Lossi sissepääsu katab tudorkaarne veranda. Selle kaare all on akustiline efekt. Ühes nurgas sosistatu on teises nurgas kuuldav. Hippius on öelnud: ,,Arhitektuuristiil pole sugugi üksnes väline maitsesuund ja stiiliprobleem ainult konstruktiivne küsimus- sel on sügavam tagapõhi, mis seostub traditsioonilise kunstisümboolikaga." (A. Hein, 2003) Kogu ehituse juures on teatav romantiline joon. See jätkub ka interjööris
See paiknes linna kõige kaitstumas osas ning oli piiratud tugevate tornidega liigendatud ringmüüridega. Müüri ja tornide ülemisel serval oli kaitsekäik, mille ees sakiline rinnatis. Romaani arhitektuurist tuntud piginukid (väikese ärkli taolised luukpõrandaga laske- ja viskekohad keskaegses kivimüüris) ehitati alates 13.sajandist pideva reana (võisid olla ka puust), mis toetus konsoolidele ja petikkaaristule kaitsekäigu välisküljel või moodustas platvormi ümber torni (masikulii). Linnuse peatorn oli nagu varasemalgi perioodil, kõige raskemini ligipääsetavas kohas. Linnusevärav oli hästi kindlustatud. Gooti perioodil eristati põhitüüpidena järgmisi linnuseid: 1) vabaplaanilised linnused järgisid maastikulisi kaitse-eeldusi ning olid väga levinud ka eelneval ajastul, 2) tornlinnused olid kindlustatud elutornid, 3) kastell-linnused kujutasid endast Vana-Rooma eeskujul ehitatud ringmüürlinnuseid, mille keskel või ringmüüri siseküljele olid elu- ja
annaabi.ee 
