Kivirähu järgi elasid muistsed eestlased metsades ja elatusid küttimisest, praegu rahvuslikuks peetav agraarkultuur oli tegelikult ülevõetud võõrnähe. Kivirähk ise on intervjuudes toonitanud, et tegu pole mingi naljalooga, vaid väga tõsise ning sünge looga. Nojah, lugu ise on tõepoolest traagiline, sünge, kurb ja tõsine. Samuti mõtlemapanev ja lubab tõmmata õige mitmeid paralleele tänapäeva. Kuid teisest küljest on kogu sellest süngusest kirjutatud mitte just nii masendavates toonides vaid pigem vastupidi. Kui süngelt saab ikka võtta kitsesuurusi kirpe; karusid, kellega naised oma mehi petavad; sabadega karvaseid inimahve ning teisigi vahvaid tegelasi, kes kõik raamatus figureerivad. Pealkiri ei peta romaani peategelane on tõepoolest mees, kes teadis ussisõnu. Leemet toob lugeja ette kurva loo oma perekonnast, väljasurevast metsarahvast, viimastest inimestest, kes mõistavad vanarahva iidset tarkust ussikeelt, mis lahutamatult metsaelu juurde käib
Essee Essees on analüüsitud Mehis Pihla lavastatud etendust ,,Hedda Gabler". Tegemist on suhteliselt raskesti mõistetava lavastusega, kus alles tegelaste siseelude, kehakeele ning visuaalsete ja auditiivsete märkide analüüsimise kaudu saab paremini aru, mis on nende tegelaste käitumise tagamaad. Kuna lavastus lõppeb surmaga ning tegemist on üleüldiselt suhteliselt masendavates ning kurbades toonides lavastusega, siis keskendun ka antud essees rahutuse ning pingete tekitamisele nii vaatajais kui laval olevates tegelastes. Käesolevas essees püüan leida märke, mille abil on etenduses saavutatud rahutuse tunnet, ebameeldivaid olukordi, pingelisust ning kurvatoonilist õhkkonda. Essees on tunnetele rõhumist, hirmu, kurjakuulutamist ning õudu tekitavad märgid ning Fischer-Lichte märgisüsteemide tabeli
annaabi.ee 
