juba varasest vanusest kiusanud astma ning füüsilise koormuse suurendades raskenes ka tema astmahoog. Kui Ralph ja Põssa tutvusid, siis ütles Põssa usaldavalt "Mul on ükskõik, kuidas nad mind hüüavad," kuid siiski pidi ta ära mainima, et teda koolis noriti nimega Põssa. Ralphile pakkus see nalja ning ei ta ei jõudnudki Põssa pärisnime küsida ja tema nimeks jäi teose lõpuni Põssa. Ta tunneb end solvatuna ja masendatult, kui Ralph astub tema kaitseks välja, öeldes, et tema nimi ei ole Pekk vaid Põssa, kuigi Põssa palus, et seda nime ei kasutataks. Tahest tahtmatult pakkus Ralphile lõbu Põssa õrritamine - isegi kui see polnud ette kavatsetud. Põssa oli ustav kaaslane Ralphile. Kui koosolekutel segati Ralphile vahele, siis proovis Põssa koheselt teisi korrale kutsuda. Teisalt usaldas ta oma sõpra täiesti ning toetas tema ideid ning oli
Eitamine tegi asja Tomile veel halvemaks. Becky oli oletanud, et ta on rõ omus selle üe, ja pü udis uskuda, et ta ongi rõ omus, kuid leidis, et ta ei ole selles kindel. Kui asi läs hoopis halvaks, oli tal tung ües tõsta ja Alfred Temple'it väja anda, kuid ta võtis end kokku ja oli vait, mõldes endamisi: «Tema üleb kindlasti, et mina pildi käki rebisin. Ma ei üle sõagi, olgu kas võ tema elu kaalul!» Tom võtis nahatäe vastu ja liks oma kohale tagasi, kuid sugugi mitte masendatult, sesl ta pidas võmalikuks, et ta oli vallatust tehes ise kogemata õikule tinti pillanud. Ta oli eitanud seda vaid vormi päast ja et see oli kombeks, j a oli põimõte päast eituse juurde jä anud. Mö odus terve tund. Õetaja istus tukkudes oma troonil ja õk oli täs uinutavat õpimissuminat. Pikapeale ajas mister Dobbins end sirgu, haigutas, keeras siis sahtli lukust lahti ja sirutas kä raamatu jäele, kuid näs kõklevat, kas võta see väja võ mitte.
» «Kas te saate üldse aru ülesandest, mida täidate? See oleks karm isegi siis, kui ma oleksin süüdi. Kuidas aga nimetaksite seda teie, kuidas nimetaks seda Issand, kui ma olen süütu?» «Proua, ma olen sõdur ja täidan mulle antud käsku.» 560 «Kas arvate, et viimsepäeva kohtu ees lahutab jumal pimedad timukad ülekohtustest? Teie ei taha, et ma tapaksin omä keha, ja töötate nende kasuks, kes tahavad tappa minu hinge.» «Kordan teile, teid ei ähvarda mingi oht,» lausus Felton masendatult. «Ma vastutan lord Winteri eest niisamuti nagu enese eest.» «Meeletu!» hüüdis mileedi. «Vaene meeletu, te julgete vastutada teise inimese eest, kuna kõige targemad ja jumalale kõige meelepärasemad inimesed kardavad vastutada isegi eneste eest, ja te asute tugevate ning õnnelike poolele, et maha rõhuda kõige nõrgemat ja; õnnetumat.» «Võimatu, mileedi, võimatu,» sosistas Felton, kes südamepõhjas tundis selle argumendi õigsust
annaabi.ee 
