Räägiti, et eile oli paruni ja Soljonõi vahel linnas väike tüli olnud. Tusenbach tegi Irinale abieluettepaneku ja ta nõustus. Tsebutõkin tundub lõpus üpriski nihilistina. Andrei on sügavalt pettunud oma linnast, sest kõik tundub seal nii hall, inimesed joovad, joovad ning siis surevad. Vanemad pärandavad need elukombed jällegist oma lastele edasi ning niimoodi tsükkel juba mitu sada aastat vändanud ongi. Lõpus Versinin läheb ka kuskile minema. Jätab Masaga hüvasti (pikk suudlus). Peale seda on Masa veel rohkemgi masenduses läheb isegi veidi peast sassi. Terve sõjavägi liikus linnast välja, seetõttu ka enamus tegelastestki lahkuvad sealt. Tsebutõkin toob kurba teate parun sai duellis surma. Õed hoiavad üksteise ligi, nutavad, linn voolab inimestest tühjaks ning nad jäävad täiesti üksi, uut elu alustama. Irina plaanib ka linnast ära sõita, kuskile õpetajaks minna
Niinal tuleb veel kuldseid sõnu: Kes on tundnud loomingunaudingut, sellele teidi naudinguid enam ei eksisteeri. Niina hakkab koju tagasi minema. Tal palutakse jääda, ent kahjuks siiski pidi ta minema. Muidu oleksid ta vanemad tema peale pahaseks saanud. Kui Treplev teada saab, et Niina koju sõitis, tahab ta talle meelehetlikult järgi minna. Dorn heietab talle kaasa: noorus, noorus! Masa pihib talle, et ta armastab Treplevi. Teine vaatus. Arkadina võrdleb ennast Masaga, et kumb paistab nooremana. Muidugi Arkadina ning selle põhjenduseks väidab, et ta paistab noorem seetõttu, kuna ona on palju tööd teinud. Räägib, et ta pole ennast kunagi käest lasknud ning põhimõtteliselt kiidab end takka. Sorin tuleb kepiga ning istub seejärel oma ratastooli. Seltskonnas käib ringi ka mingi raamat, mida siis kõik ajaviiteks kordamööda lugeda saavad. Treplev emotseb kuskil järve ääres. Sorin jääb vahepeal päise päeva ajal magama
annaabi.ee 
