Süsinikterased karastatakse enamasti martensiidile, sest see on kõige kõvem. Martensiit tekib kriitilisest jahtumiskiirusest kiiremini jahutades martensiit jääb lagunemata. Vee kuumenemine vähendab jahtumiskiirust tunduvalt 650 500 kraadi piirkonnas. See on vee põhiline puudus karastamisel. Vee jahutuskiirus tagab martensiidi tekke, õli ja õhk mitte neis tekivad erinevad ferriidi ja tsementiidi segud. Süsinik ei jõua polümorfsel muutusel eralduda, üleküllastunud tardlahus a-rauas ehk martensiit. Süsiniku üleküllus deformeerib kristallstruktuuri ja kuupvõre muutub tetragonaalvõreks. Tekivad sisepinged, mis teevad materjali kõvemaks ja hapramaks (ei saaks kasutada enamikus rakendustes). Kriitilisest aeglasemalt jahutades austeniidist ferriidi tekkimisel eraldub süsinik, millest moodustuvad karbiidid. Tegemist on alaeutektoidterasega, seega peaks kõvadus olema 60+ HRC. Isegi õhus jahutades jäävad materjali sisepinged. Seepärast tuleb...
karastamise seisukohalt oluline karastuskeskkonna jahutusvõime kriitilistel temperatuuridel – 650…500 oC (austeniidi minimaalne säilivus) ja 300…200 o C (martensiidi tekkimise algus). Süsinikteraseid karastatakse vees. Vesi jahutab 300…200 oC piirkonnas liiga intensiivselt, kuid vee kuumenemine vähendab jahtumiskiirust tunduvalt ainult piirkonnas 650…500 oC.Need on vee kui kasutatavama karastusvedeliku põhilised puudused. Süsinikteraseid aga karastatakse kõige sagedamini martensiidile, mis kindlustab maksimaalse kõvaduse. Noolutusviisid ja nende kasutusalad. Nr Nimetus C% Karastus- Kuumut. Jahutus- Noolutus- Saadud Saadud temperat. aeg, min keskkon temperat. tõmbe- kõvadus d tugevus HRC 1 C40E 0,4 810-850 oC E– Karastu 500...650 630 15...35
temperatuuridel 650-500oC (austeniidi minimaalne säilivus) ja 300-200oC (martensiidi tekkimise algus) Süsinikteraseid karastatakse vees. Vesi jahutab 300-200oC piirkonnas liiga intensiivselt, kuid vee kuumenemine vähendab jahtumiskiirust tunduvalt ainult piirkonnas 600-500 oC. Need on vee kui kasutatavama karastusvedeliku põhilised puudused. Vees karastamine tagab martensiidi tekke ning süsinikteraseid karastatakse kõige sagedamini martensiidile, mis kindlustab maksimaalse kõvaduse. Jahutuskeskkonnaks võivad veel olla NaCl 10%-line vesilahus 18oC ja mineraalõli 18oC. [2] Destilleeritud vesi või vihmavesi, mis ei sisalda sooli, jahutavad kaks korda aeglasemalt kui kraanivesi. Õli jahutusvõime võrreldes veega on 3-4 korda väiksem. Õli kui karastuskeskkonna eeliseks on tema mittetundlikkus temperatuurile õli jahutab ühesuguse intensiivsusega nii temperatuuril 20oC kui ka 150-200oC
· alaeutektoidterastel (C<0,8%) üle faasipiiri Ac3 (täiskarastus) - kui kuumutaks üle Ac1 aga alla Ac3, siis säiliks struktuuris kõrvuti martensiidiga ka ferriit, mis vähendab terase kõvadust pärast karastust ja halvendab mehaanilisei omadusi pärast noolutamist · üleeutektoidterastel (C>0,8%) üle faasipiiri Ac1 (poolkarastus) - üle Ac1, siis säilib struktuuris lisaks martensiidile ka sekundaarne tsementiit, mis suurendab kõvadust. Kui kuumutaks üle faasipiiri Acm ehk teeks täiskarastuse, siis kõrgem temperatuur põhjustaks austeniiditera kasvu, mis omakorda tekitaks jämedamateralise martensiitstruktuuri, mis on hapram. Lisaks põleks pinnakihtidest välja süsinikku, mis vähendaks kõvadust. 7. Malmid 7.1. Kuidas liigitatakse malmid läihtudes C-olekust (seotud või vaba)?
annaabi.ee 
