Kuigi peab tõdema, et riukalikku olemust on meil veres kindlasti sees, kuid see läbib punase joonena, võin julgelt väita, kõiki inimesi siin maamunal. Mitmetahulise eestlase helgemaid tahke on kujutanud paljud pagulaskirjanikud, kes võõrvõimu repressioonide tulemusena on pidanud suure osa oma elust elama välismaal. "Minagi olin Arkaadia teel, kuigi ma sündisin saunas. Mõnikord mõtlen, et läheksin veel, muretu nooruk Arkaadia teel, marssalikepike paunas." Need read oma luulekogust "Inimese teekond" on lausunud Karl Ristikivi. Kuigi see kajastab tema enda eluteed, sobib see minu meelest ka eesti rahva kirjelduseks. Eestlased on otsi rahvas, me soovime leida oma ainuõiget Arkaadia teed. Me teame oma rahva raskest minevikust ning tunnistame, kust me pärit oleme. Sündisime siin hurtsikus, mis on sajandeid olnud võõrvõimu käes sonkida. Eestlased, teades,
on mõttes öeldud ja kuhugi tallele pandud. Kuidas muidu me lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved. Kuidas muidu üksainus silmapilk võib kivi paigalt veeretada. See, kellele on vähe antud, kannab seda oma südame kohal. See, kellele on palju antud, pillab kõik käest maha. Kõigi teede pikkus ajas on võrdne. ***************************** Minagi olin Arkaadia teel, kuigi ma sündisin saunas. Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel, muretu nooruk Arkaadia teel, marssalikepike paunas. Aga ma tean, et kaotasin käest tee juba enam kui ammu, ja et ma üksinda enese väest leiaksin tee, mille kaotasin käest, selleks ei ole mul rammu. Kuhu ka lähen, seal vesi on ees, vesi ja kõledad kaljud. Lahkunud viimne kui lootsikumees, lahkunud lauldes, et vesi on ees, nii nagu laulavad kaljud. Nõnda ma istun ja tõesti ei tea, vanduda ennast või saatust. Ärge vaid öelge, et nõnda on hea, nõnda on elu... Sest teie ei tea, ei tunne mu isamaatust. Ülesanne
annaabi.ee 
