Napoleon oskas valida häid abilisi - ta ei kartnud enda ümber tarku inimesi. Egiptuse ekspiditsiooni ajal paigutas ta alati teadlased ja eeslid väe keskosasse, sest ühed edendasid tulevikku ja teised olid asendamatud logistikas. Ta oli ka auahne ja armastas kuulsust, samuti karm ja halastamatu. Tänapäeval ollakse ülekohtune paljude ajalooliste tegelaste suhtes. Kergekäeliselt liigitatakse ta keisririigi aukandjaid varasteks ja lollpeadeks, impeeriumi hiilgavaid marssaleid rämpsuks ja reetureiks. Napoleoni koht ajaloos on olnud läbi aegade diskussioonide objekt. Kogu Prantsuse impeerium ja selle tegelased eesotsas Napoleoniga kipuvad sule all lihtsalt röövsaaki jahtivateks võimuriteks muutuma. Vaid harva peab mõne mehe puhul nentida, et tegemist oli ausa inimesega. Nii mõnelgi puhul mõtlematuid hinnanguid jagades usutakse pimesi, ilma piisava kriitikata varem ilmunud raamatuid ja memuaarides kirjutatut
Ainuke töötav test ei ole teostatav (kas inimese ning küsitava isendi järeltulijad on steriilsed või mitte).14 Sildistamine on vajalik kvalitatiivsete erinevuste tõttu. See on kvalitatiiv- setele erinevustele viitamise lihtsustatud viis. 19. sajandil mõtlesid ajaloola- sed välja võttestiku, mida Loone kutsub historismuse keeleks. See on keel, kus me kasutame nähtustele kaasaegseid termineid. See võimaldab välti- da moderniseerimise vigu (Roomas ei olnud kindraleid ega marssaleid, aga ˘ kirjanduses võib nii lihtsamalt siiski öelda. Svejikil olid oberstid, Venemaal polkovnikud, meil on kolonelid). Historismuse keel lihtsustab siiski paljut. Kuigi see keel aitab vältida mitmeid vigu, ei luba see kindlaks teha ka sar- nasusi. Näiteks kas kapetingide Prantsusmaa oli meesshovinistlik ühiskond? Neil ei olnud sõnu “˘sovinism” ning ühiskonna mõiste ei olnud ka veel välja arenenud
annaabi.ee 
