konvendid laiali. Dominiiklastel keelati 1524. aastal kõik eestikeelsed jutlused, saksakeelsetes jutlustes ei tohtinud nad aga kuulutada muud kui "puhast jumalasõna". 1520. aastate usuelu ja linnarahva eluolu puudutavaid uuendusi ja raemäärusi on säilinud tolleaegsete ametnike ärakirjadena köites (nn skraaköites), millest suurem osa on pühendatud tsunftiskraade ärakirjadele. Skraaköites on muude linnaelu reguleerivate määruste hulgas ära toodud Lange, Hasse ja Marsowi 13 punktiline ettepanek Tallinna kirikuelu uuendamiseks, pärit tõenäoliselt ajavahemikust 13.18. september 1524. Ettepanekud hõlmasid järgmisi teemasid: valida evangeelne ülempastor, luua kogudusekirikute juurde vaeste ühislaegas, tuleb lõpetada katoliku vaimulikele tasu maksmine, tuleb trahvida prostituute, keelata dominiiklastele jutlustamine ja ning keelata inimestel Toompeal peetavatel katoliiklikel jutlustel käimine. 19. septembril 1524 kogunesidki raad ja gildide
enam, et juba eelnevalt oli Tallinna kodanikkond piiskopi, dominiiklaste ja tuntumate katoliiklaste vastu vaenulikult meelestatud Tartus oli esimeseks protestantlikuks jutlustajaks 1523. aasta lõpul tegevust alustanud üks Lutheri õpilastest Hermann Marsow (sai hiljem üheks usu-uuenduse peamiseks kandjaks) Tartusgi leidis uus usutunnistus kodanike seas kiiresti poolehoidu ja seepärast sundis ärritatud piiskop jutlustaja Marsowi linnast lahkuma (läks ära Tallinnasse) 1525. aastaks levis reformatsioon ka Narva, Viljandisse ja Uus-Pärnusse, väiksematesse linnadesse aga hiljem Protestantluse levimisega tekkis jõuline liikumine munkade ja katoliku preestrite vastu, kelle kaitseks astus välja maa-aadel (seda tingis aadlike vanameelsus) Kõige visamateks katoliku kiriku kaitsjateks olid ordumeister Wolter von Plettenberg ja Riia peapiiskop Johannes Blankenfeld
annaabi.ee 
