Beethoven ise mitte kõige paremaks. Sümfoonia esimene osa algas ähvardava koputusega ja oli edaspidi läbiv kogu ettekandes ning kordus pidevalt erinevates variatsioonides. Kõrvalteema oli õrnem ja laulvam, aga kogu aeg oli siiski kuulda saatuslikku koputuse motiivi. Saatuse koputus kõlas kord vaikselt, kord väga suure jõuga. Meelde jäi õrn ja kaeblik oboesoolo. Teises osas mängis orkester võidukate ja säravate marsihelide taktis ja aeg-ajalt oli ikka kuulda koputuse motiivi.Kolmas osa algas lustlikumalt, koputuse motiiv oli kuulda, kuid veidi katkendlikumalt, aeg-ajalt kostsid kõrvu mazoorsemad helid. Saatusesümfoonia finaal oli emotsionaalne ja jõuline. Beethoveni V sümfoonia oli esitatud väga heal tasemel, orkestri esitus oli särav ja hoolikalt läbitöötatud. Enim meeldis metsasarvede mäng, mis koputuse- motiivis hästi esile tulid. Ka teiste puhkpillide soolod õnnestusid minuarust suurepäraselt
Teiste seas Läti president Alberts Kviesis. Laulupeo raames korraldati Eesti muusika nädal. 1934. aasta Esimesed Eesti mängud ja rahvatantsupidu. 12. mail võttis riigivanem K. Päts vastu I Eesti mängude korraldustoimkonna ja andis seejärel mängudele riikliku toetuse. 15.-17. juunil osales I Eesti mängudel üle 3500 sportlase. Peeti suur võimlemispidu, kusjuures võimlejad marssisid helesinistes trikoodes ja beezikates kitsenahast võimlemistuhvlites marsihelide saatel Vabaduse platsilt Kadrioru staadionile- osad linnakodanikud arvasid, et piigad olid tänavatel sündsusetult alasti. Võisteldi kergejõustikus, ujumises, rattasprodis, pesapallis ja jalgpallis. Kolmel esimesel alal peeti punktiarvestust, Tallinna ja Tartu järel reastusid Saaremaa, Läänemaa ja Pärnumaa sportlased. Avaldati ka kehakultuurinäitus, millega loodeti panna alus spordimuuseumile. Mängude raames toimus ka suur rahvatantsupidu,
1890. aastal alustas proovidega segakoor ja 1892. aastal Nurtu pasunakoor, üks esimesi Vigala kihelkonnas ja ka kaugemal piirkonnas. Juba 1896. aastal esines pasunakoor edukalt juba Haapsalus Läänemaa esimesel laulupäeval. Kõigi nende kooride ellukutsujaks ja juhiks oli noor M. Oviir. 1905. ja 1917. aastal võttis osa revolutsioonilisest liikumisest. Pasunate mürtsudes mindi 1905. aastal Velise kihelkonnakooli majja rahvakoosolekule. Nurtu mehed läksid selle 8 km alati jalgsi, marsihelide saatel. 1917. aasta tegevuse pärast istus ta vangilaagris. Vabanedes oli ta jälle Nurtus, kus õpetas lapsi ja juhatas koore. Ka siis kui vanaduse pärast oli sunnitud taktikepi ulatama noorematele, oli M. Oviir Nurtu seltsielu moraalseks toeks surmani. Tema õpilased räägivad vanast Madisest lugupidamisega. Oli range ja nõudlik, mõned meenutavad, et oli liiga kuri, kuid samas ütlevad, et seda oli ka meile vaja. Madis Oviir suri 22. novembril 1944. aastal ja on maetud Vigala kalmistule.
annaabi.ee 
