savi- ja Etruusia muinasesemete kollektsioonidest. 1871. aasta mais hävitasid kommunaarid hulga tähtsaid Pariisi hooneid, sealhulgas Tuileries palee, mis oli monarhia sümbol. Rünnakust tingitud tulekahju hävitas palee hooned ja ähvardas ka Louvre'it. Tuileries varemed lammutati 1883. aastal pärast pikalt kestnud väitlust. Suur Louvre Endise Tuileries palee otstes paiknevate Flore ja Marsan paleede restaureerimine algas 1874. aastal. Flore oli Marsani paviljoni renoveerimisel viimasele eeskujuks. Põhjatiiva laius kahekordistati. Iraanis Susas arheoloog Marcel Dieulafoy läbi viidud väljakaevamistel jõuti mitmete tähtsate avastusteni, mis paigutati 1888. aastal muuseumisse ning olid suureks lisanduseks vastloodud Lähis-Ida antiigi osakonnale. 1926. aastal avaldas Henri Verne, Prantsuse rahvusmuuseumide direktor, ambitsioonika plaani suurendada Louvre't veelgi. Töö algas 1930. aastal ning jätkus II maailmasõja ajal ja pärast sõda.
puugravüür, mille nüansirikas faktuur, paralleeluuritsa ja ruleti kasutamisviis ajut selle tehnika meistrit D.-É. Galanist meenutab. Talle mõjus ka graafika vallas küllaltki vilgas Pariisi kunstielu tervikuna. Estambikunsti elujõust seal annab tunnistust Sõltumatute Gravööride Ühingu asutamine 1922.aastal. Korraldati rahvusvahelisi graafikanäitusi, nagu seda oli 1928.aasta puugravüüri näitus Louve'i Marsani paviljonis, kus Viiraltki esines. Õpetlik oli ka klassika uurimine Rahvusliku Raamatukogu gravüürikabinetis. Vanade meistrite tehniline täiuslikkus oli Viiraltile lähedane ning tema 1920.aastate lõpu ja 1930.aastate alguse laadis, eriti vasegravüürides ja uuritsaga viimistletud ofortides on rohkem sugulust 17.-18.sajandi gravööridega kui kaasaegsetega. Õilis ja peen tehnika, nagu kunstniku üha rafineeritumaks muutuv stiilgi ühtaegu toovad esile ja tasakaalustavad ainestiku
annaabi.ee 
