Ta on tüüpilise kärbseseene üldkujuga ja kärbseseentele iseloomulik tunnuste kombinatsioon jala alust ümbritsev tupp ning rõngas jala ülaosal on ta alati hästi näha. Erinevalt punasest kärbseseenest aga ei kata tema kübarat valged ebemed. Roheline kärbseseen on ebameeldiva lõhnaga.Tunnused: kübar 6-12 cm, noorena kellukjas, hiljem lame-kumer, hallikas- või pruunikasroheline, keskelt oliivpruun, üleni peenelt radiaalkiuline; jalg 9-15 cm kõrge, oliivkollastest soomustest marmormustriga, ülaosas valkja või kahvaturohelise rõngaga; jala muguljat alust ümbritseb valge või õrnrohekas avar tupp; seeneliha valge, nõrga ebameeldiva lõhnaga. Kasvukoht: Levib leht- ja segametsades, peamiselt tammede läheduses. Esinemisaeg: augustist oktoobrini. Tavaline saartel ja Lääne-Eestis, mõnel aastal massiline, mõnel aastal vähearvukas, mujal väga haruldane. Valge kärbseseen ehk Amanita virosa:
on 55-68 nahakurdu. Loivad on ahtad, need talitavad sügavustüüridena ja põõretel. Seljauim on väike, asub kaugel taga. Sinivaala saba on horisontaalsete labadega. Uimepooled lamedad ja jäigad nagu autokumm. Saba lükkab keha vees edasi nagu laeva propeller. Vaal tõstab ja langetab saba suurte lihastega, mis kinnituvad selgroo üla-ja alapoolel. Uimelihased moodustavad vaala kehast kolandiku. Sinivaala värvus on tumehall, helesinise varjundiga, kirjatud helehallide laikude ja marmormustriga. Sinivaala hingamine Sinivaal hingab kopsudega, kuhu õhk satub sissehingamisel ja kust väljub väljahingamisel pealae eesosas asetseva hingatsi kaudu. Vee alla sukeldumisel hingats sulgub klapiga. Vee all saab sinivaal olla 1,5 tundi, tavaliselt kestab sukeldumine 1 tund. Väljahingamisel tekib veeaurust ja piiskadest fontään, mis on tavaliselt kuni 6 m kõrgune, harvemini ulatub 9-12 meetrini. (Loomariigis Baltic 2002) (V
annaabi.ee 
