sõnade kasutus eriti argikeeles on muutuv protsess. Esiteks, argisuhtluses kasutatakse palju üldsõnu, partikleid, asesõnu ja määrsõnu. Teiseks, kasutatakse palju keelemängi, millel ei olegi konkreetset tähendust enne ütlemist. Kolmandaks, ka tavalisi nimisõnu või verbe saab kasutada argikeeles laiemas ja teistsuguses tähenduses kui kirjakeeles. Samas on ta ka järeldas, et slängisõnavaral on ühised jooned. Kõigepealt, sõnavaras on eelkõige tegemist vormilise ja semantilise markeeritusega. Teiseks, slängi iseloomustab variatiivsus ehk sama lekseemi või tähenduse kohta paljude häälikuliste või sünonüümsete variantide olemasolu. Lõpuks, osa slängi on üsna kujundlik(metafoor, eufemism võidüsfemism). See tähendab seda, et släng omab tugevat hoiakulisust, hinnangulisust ja irooniat. Mitte ainult Tiit Hennoste vaid ka Mai Loog on kirjutanud peaaegu ühe skeemi järgi. Mai Loog (1991: 10) on jaganud slängisõnavara kolmeks rühmaks:kõige
mingite antud grupile oluliste nähtuste nimetamise funktsioon. Oluliselt väiksema rühma annavad verbid (Loogi Tallinna koolilaste slängisõnastiku alusel arvutatuna on nimisõnade/verbide suhe ca 80/20). Kolmanda olulise rühma moodustavad kinnisfraasid, mida kasutatakse rituaalides ehk suhtlussõnad (tervitused, hüvastijätud, käsud, sõim ja hellitused). Slängisõnavara iselooomustavad mõningad ühised jooned: - slängis on tegemist sõnavara vormilise või/ja semantilise markeeritusega, st mitteneutraalsusega; - slängi iselomustab variatiivsus, st sama lekseemi või tähenduse kohta paljude häälikuliste või sünonüümsete variantide olemasolu. Ühel slängismil palju variante; - osa slängi (eelkõige sotsiaalne ja varjav) on kujundlik (metafoor, eufemism või düsfemism), talle on omane tugev hoiakulisus, hinnangulisus, eriti huumoor või, iroonia. Slängis on olulised need valdkonnad (asjad, kohad, teemad, tegevused jms) mis on vastava
annaabi.ee 
