/1959. õppeaasta ülikoolis osakonnakaaslased. Paraku ma teda tollest ajast ei mäleta -- küllap sellepärast, et eesti filoloogia osakond oli suur ja Marju õppis esimesel, mina viimasel kursusel. Kahju muidugi, olnuks ju uhke siinkohal kuulutada, et tunnen Marju Lauristini üle poole sajandi. Nüüd aga liigume ajas mõne aasta tänase poole. Minust on saanud Edasi tööstusosakonna juhataja ja Juhan Peegli mittekoosseisuline abimees ülikoolis ajakirjanike koolitamisel, Marjust kaugõppija. Et ülikooli kimbutas ruuminappus, pidasin loenguid tihtipeale toimetuses, väikesele rühmale koguni tööstus- ja põllumajandusosakonna toas. Nõnda ka sel korral, kui jutuks olid majandusküsimused ajakirjanduses. Üks nääpsuke prillitet noorik oli varmas küsimusi esitama ja kaasa arutlema. Ta tuli välja huvitava mõttekäiguga, mida oli just mingist venekeelsest artiklist lugenud. Mina ei olnud lugenud.
kõrval kõnnib lambatall, hõikab mullikat ja härga -- karja läheb väike Mall. ,,Musti, Musti, tule ruttu hüüab koera ärevalt. ,,Vaata, vaata, vana Utu puges läbi tara alt!" Musti jookseb, Musti tõtt; ajab looma pahateolt. Tallekese sülle võtab Mall ja toidab teda peolt. Päeval Mallekese kari rahulikult rohtu sööb, karjasele maitseb mari, Musti rataskuuti lööb. Tuleb õhtu, vajub päike, kari kõnnib koduteed, järel Mallekene väike, kaelas marjust helmekeed. Aga möödub, möödub suvi karjamaalt kaob naerukihk, karjalapsel teine huvi: pliiats, sulg ja koolivihk. Äike Paistis suvepäike särav, tahtis ilma kuumaks teha, lahti oh taevavärav, polnud ühtki pilve näha. Puud ja põõsad seisid norus, Hiied vaatasid kõik alla. Illi kõndis, huuled torus -- soe ja halb tal oh olla... Aga äkki sündis ime: pilved taeva kinni matsid, peagi ilm kõik oh pime, mustad rünkad päikse katsid. Järsku jooksis kuldne tuli
annaabi.ee 
