jõhvikas, kasvukohtade pindalaks hinnati 1966.-1971. a. 22 705 ha. Mustikametsad moodustavad kogu riigimetsa maast umbes 1.9% ja pohlametsad 1.1%. 1984.-1986. a. tehtud uurimuste kohaselt oli Eestis väga hea saagikusega pohlametsi 222 ha. Väga häid mustikametsi on 778 ha. Sõltuvalt metsade mitmekülgse majandamise edukusest, võib metsa kõrvalkasutusest saadud tulu kogu metsamajanduse kogutulust moodustada küllaltki kaaluka osa. 3. Marjavarude uurimise metoodikad ja ettevalmistus uurimistööks. Põhjusi miks siiani puuduvad enamus maades usaldatavad andmed taimsete varude kohta on mitmeid. Üheks põhjuseks on see, et uurimine on väga töömahukas ning taimekooslused on ka pidevas muutumises. Teiseks põhjuseks võib lugeda heade ja täpsete, kuid vähe tööd nõudvate varude arvelevõttu soodustavate metoodikate puudumine
mis toidavad jõgesid ning ühtlustavad sesooniti nende vooluhulka , samuti toodavad seal kasvavad taimed hapnikku. Soo annab hapnikku rohkem kui tarbib. Happeliste soovete kokkupuutel kipsiga kujunevad väävlirikkad raviveed, mida kasutatakse mudaravis ja joodavate tervisevetena, ka turbamuda mitmekülgse raviainena leiab üha enam kasutamist. Enamik looduslikke rabasid on looduskaitse all, kuna nende elustikku kuulub rohkesti haruldasi ja ohustatud liike. Marjavarude poolest on mõned sootüübid samaväärsed paremate marjametsadega. Väärtuslikud on ka soo ravimtaimed (ubaleht, huulhein jmt.) ning kanarbik kui põhiline meetaim. Soomaastik on puhkajatele vaikuse oaasiks, matkapaigaks. Matkarajad soodes on küllaltki populaarsed. Kvalifitseeritud matkajuhid tutvustavad huvilistele soode tekkimise põhimõtteid, loomastikku, linnustikku ja taimestikku. Näiteks: Endla soo, Kakerdaja raba. Soid kasutatakse ka metsamaana ja põllumaana. (http://bio.edu
annaabi.ee 
