Kui karusmarja kasvatatakse koos teiste marjakultuuridega, paigutatakse ta kui põuakindlam kultuur reljeefi ülemisele osale.Karusmarjakasvatuse intensiivistamise huvides tuleb nii koduaedades kui ka suuristandikes eelistada põõsaste tihendatud asetust ridades 0,5-1,0m. Mullastiku suhtes on karusmari üldiselt vähenõudlik. Karusmarja on meie vabariigis edukalt viljeletud nii kamar-leet- kui ka kamarkarbonaatmuldadel. Kõige paremini sobivad karusmarjale nagu teistelegi marjakultuuridele keskmise raskusega saviliiv- ja liivsavimullad. Nendes muldades on võimalik kõige paremini säilitada põõsaste kasvuks soodsat õhu-, vee-, soojus ja toitereziimi. Üsna edukalt võib karusmarja kasvatada ka liiv- ja savimuldadel. Viimastest on paremad liivmullad, kuid mõlemal juhul tuleb hea saagi saamiseks rakendada mõningaid lisakulu nõudavaid abinõusid nagu orgaaniliste väetiste suurte koguste sage kasutamine, niiskustingimuste reguleerimine jm. Aluspõhjaks sobib hästi liivsavi
altpoolt. Pistoksad juurduvad vähemalt 2 kuud ning sel ajal ei tohi neid väetada. Alles siis, kui pistikutele on kasvanud juured (selle kontrollimiseks võetakse mõni pistik üles), võib alustada väetamist. Väetamine lõpetatakse juuli lõpus, et võrsed jõuaksid enne vegetatsiooniperioodi lõppu puituda. Esimesel kasvuaastal väetatakse juurdunud pistikuid 1-2 korda juunis-juulis, kõige efektiivsem on kastmine mõne vees lahustuva, marjakultuuridele sobiva kastmisväetisega. Talvel või varakevadel jälgitakse, et temperatuur kasvuhoones ei langeks alla 8 °C. Madalam temperatuur põhjustab kasvu alustanud taimede arengus füsioloogilisi häireid. Taimed muutuvad punakaks või purpurseks, kasv peatub ja nad võivad isegi hukkuda. Samuti taimede normaalseks arenemiseks võrsete kasvu ajal ööpäevas 16-tunnine valgusperiood. Alates juulikuu teisest poolest tõstetakse istikukastid või -rullid kasvuhoonest välja ja
annaabi.ee 
