Olen kogund marke, te lliskive, kuid ka abstraktsemaid asju nagu keeled, kultuurid, religioonid. Mul on nõrkus kaartide ja ülevaateteoste vastu à la "Maailma keeled" või "Maailma maad ja rahvad", floorad ja faunad. Mulle meeldib selkombel osa saada maailma rikkusest, sellesse s üvenemine on raskem. Lapsepõlves juba lugesin kaugõppes õppiva ema kõrval tema keeleteaduse konspekte, eriti põnevad olid keelkondade ja keelte loetelud. Mingi samasugune tunne on lugeda margikataloogi, raamatut toalilledest või akvaariumikaladest: ka nend ega olen ma tegelnud. Tundide kaupa võin mõelda, mis kalu või lilli veel hangin ja kasvatan. Tegelikkuses pole mul kunagi olnd erilist aega neid elusolendite kollektsioone suureks paisutada. Aga ma teadsin juba lapsena, et mul peab olema maal elamine. Aast aid hiljem meil ka õnnestus see hankida. Seal olen rajand väikese pargi, kus on sadakond puu- ja põõsaliiki - see on ilmselt
välja ei tulnud, peamiselt koduste olude kitsuse tõttu. Vaimsem harrastus oli ilmselt markide kogumine, mille juurde on viimastel aastatel tagasi tulnud. Sellest on tal palju nostalgilisi mälestusi. Käis omastele ja tuttavatele peale, et nad talle marke hangiksid. Jõudumööda seda tehtigi. Tädi ostis talle uhke NSVL postmarkide albumi, keegi tuttav kinkis varemetest leitud margialbumi jäänused ja vanaaegse margikataloogi. Vahetas marke klassivendadega, kellest mõned küll kippusid tema omi "träksima". Ta margikogus vaevalt midagi eriti väärtuslikku oli, see pole aga päris võimatu. Kogu täienes vähehaaval, korra õnestus tal isegi ära osta ühe klassivenna käest suurem kogu. Markide kaudu omandas mingid teadmised geograafiast ja uuemast ajaloost. Pidi saama selgeks, kus käibisid margid kirjaga
annaabi.ee 
