Kassatähed kõrvaldati käibelt etapiti 1924. ja 1927. aastal, osaliselt aga alles 1930. aastatel. Peagi tuli kasutusele üks kroon. Marga kiire ja katastroofilise kahanemine soodustas rahareformi teket. Kehtestati kroon, mis vastas 100 margale. Neid hakati 1924. aastal kasutama esmalt väliskaubanduses, kuid 1. jaanuarist 1928 juba igapäevastes tehingutes. Kuna kroonivääringus pangatähed ei saanud õigeks ajaks valmis, siis lasti 1928. aasta jaanuaris ringlusse viimane seeria 100-margaseid kassatähti, millel oli kirsipunane ületrükk ÜKS KROON. Alles sama aasta septembris võeti kasutusele 10-kroonised pangatähed, millele lisandusid järgnevatel aastatel ülejäänud nimiväärtustega rahad. Kroonisari sai lõplikult valmis 1936. aastal. Eesti kroon jagunes 100 sendiks, sent omakorda võrdus reformieelse margaga. Esimesed uued mündid tulid ringlusse juba 1928. aastal. Rahaseaduse järgi pidid 1- ja 2-kroonised mündid olema valmistatud hõbedast. 1934
Kõik saadud raha maksus Juhan Kukke portfeli. Otsustati korraldada riiklik siselaen, arvati, et rahva käes on piisavalt palju paberraha. Ostes 100 markalise obligatsiooni, maksid 95 marka ning saadi tagasi 100 marka hiljem. Kuid rahvas eelistas säilitada raha enda kodus. 1918. aastal kuulutati välja raha Eesti mark, mis koosnes 100 pennist ning väärtus oli sama kui Soomes. Tegelikult esimene Eesti markade partii valmis hiljem (Trükiti Tallinnas 1 mark, Soomes 3-4 margaseid), üleminek toimus 1919. aastal kevadel. Sel ajal Eestis olid käibel erinevad valuutad: idamark, idarubla, tsaariaegsed rublad, veebruarirevolutsiooni järgsed duumarublad, gerenskirublad (Vene ajutise valitsuse ministri järgi), soome mark. Iga Eesti mark sisaldab 0,2g kulda, kuid tegleikult Eesti valitsusel puudusid kullavarud. Maareform: põhjused; esimesed sammud: Maareformi vajadus oli tekkinud, sest enamus maast kuulus baltisakslastele ning 2/3 rahvastikust olid maata inimesed, kes
annaabi.ee 
