soovid jäävad endiselt samaks- olla koos meistriga. Ivan on poeet, kes avaldas oma luuletusi Bezdomnõi varjunime all. Tema iseloomuga oli kõik korras, kuni selle hetkeni kui ta kohtus pargis mehega, kes oli väga kahtlane. Pärast seda muutus tema käitumine ja ta viidi isegi hullumajja. Kui ta kohtus selle välismaalasega varises tema maailm kokku ja tema suhtumine muutus, ta muutus paranoiliseks. Temast saab Meistri järglane. Meister on lootusetult armunud Margaritasse. Enne hullumajja viimist annab oma säästud Margariita hoolde. Tänuks, et Margarita korraldas Wolandile balli, viis Woland nad taas kokku, andis neile nende raha, isikutunnistused ja isegipõletatud Meistri novelli toob päevavalgele täiuslikus seisundis. Woland võtab aga maalt lahkudes Meistri endaga kaasa, ja margariita soovib samuti kaasa tulla. Teose on 3 tegevus liini. Esimene toimub kaasaegses 20.-30. aastate Moskvas, teine iidset Jeršalaimi ning kolmas igavikulises teispoolsuses.
eluga rahul, sest ta arvas, et tema teadmised ei aita inimsood. Fausti võib pidada kartmatuks meheks, kuna ta julgeb sõlmida lepingu kuradiga ning oli nõus tema teenriks jääma, kui ta suudab Fausti elust rõõmu tundma panna. Faust oli mees, kes pidi saama alati enda tahtmist, samas kasutas ta ära ka Mefistofelest, nii palju kui võimalik. Faust jõi nõia valmistatud eliksiiri, teades, et see võib ta tappa ning sellest võib järeldada, kui vähe ta enda elust lugu pidas. Faust armus Margaritasse ja näitas, et temas on ka rüütellikust, kui läks neidu vanglast päästma. Faust oli ka arg või lihtsalt mõjutatav inimene, sest kui nad oli Valentiniga rüseluses ja Faust ta tappis ei jäänud Faust sinna oma tegudele vastust anda, vaid kuulas Mefistofelese nõuannet ja läks minema. Faust ei ole ei kurjategija ega ka tigestunud mässaja. Pigem on ta valgustaja ja utopist, kes usaldas loodust, kuid ei osanud tunnetada iseennast ja oma jõudu. Mefistofeles
skeptsise printsiip- seda on nähtud kui maailma liikumapanevaks jõuks. Maailmas ja jumalas kahtlemine. Need pole lõplikult hukka mõistetud, vaid kahtlevas inimeses nähakse ka edasiviivat tegelast ja positiivse resultaadi juurde viib tee läbi lõhkumise ja lammutamise. See on romantilise vaatega kooskõlas olev joon. Niisamuti on Fausti Margareta vaadeldav kui romantilise konseptsiooni seisukohalt kujutatud tegelane. Ta on konfliktne, suhteliselt maine. Ka Fausti suhtumine Margaritasse kui ideaali ja pettumine selles. I Fausti osa on varustatud üsna konkreetse taustsüsteemiga, selle on Goethe pärnud ilmselt Voltairelt ja see on imbunud E kirjandusse. Teine osa- on suurel määral sümboolne-allegooriline ja siin on palju episoode, mida tuleb nii võtta. Varasemad suhted antiigiga ja säilitab valgustusliku antiigi ideaali. Allegooriatest võib öelda, et Fausti abielu Helenaga muutub illusoorseks jne
annaabi.ee 
