naine Katariina. Vanasti oli mardipäev 11.novembril püha katoliku piiskop Martinuse mälestuspäeva auks (600 a.). Kadripäev aga Aleksandriast pärit naispühaku Katariina märtrisurma mälestuspäev. See naispühak pöörast legendi järgi 50 paganlikku filosoofi ristiusku umbes aastal 306. Tütarlapse pea raiuti maha, välja jooksis piim, seepärast sünnitavate naiste kaitseingel. Eestlastel sarnanes Mardi nimi ka muiste surnute nimetusena kasutusel olnud Mardusega. Mart - kerjuste patroon, Kadri - lammaste patroon. Mart annab hoogu viljakasvule ja Kadri sigivust karjale. Mardipäeval lõppesid sügisesed põllutööd, aeti kari karjamaalt, peeti karjaste püha ja valati tõrrest vaati. Mardipäev tähistas talve algust ja oli ühtlasi hingedeaja piirtähtpäev. Mardipäeval söödi mardihane, küpsetati vorsti ja verekäkke, pruuliti õlut, küpsetati karaskit. Mardipäev on meeste püha ja seda on seotud viljaõnnega. Mardipäev
surmahaldjas ehk mardus ei näidanud ennast enam tontlikus öös ja ei ilmutanud ennast ulgumise ja nutuga raagus metsas. Kuid olgu tähendatud, et hingedeaja kestus ei olnud meie kaugetel esivanematel ühesugune ega nimetus mardus ainus surmahaldja tähendus, teda kutsuti veel marguseks ja marraseks. Nimetus ise on vana iraani laensõna, tähendas algul surnut, kuid arenes meil edasi ka irdhingeks, inimese- ja surmahaldjaks, lõpuks surma nähtavaks või kuuldavaks endeks. Muide, mardusega on ühenduses ka putuka nimetus mardikas (mardlane jne.), sest surnute hingi arvati putukaisse siirduvat. Katoliku usu tulekuga meie maale hakati mardusepäeval pühitsema Tours'i piiskopi Martinuse surmapäeva ja päeva ennast nimetama mardipäevaks. Hiljem luges luteri kirik selle päeva Martin Lutheri sünnipäevaks. Vanade eestlaste kombed ja tõekspidamised peeti paganluseks ja need asendusid pikkamööda Saksamaalt sissetoodud traditsioonidega. Kuid rahvalik tuum ja põhi jäid püsima.
annaabi.ee 
