Täiskasvanutel enamasti väsimus, nõrkus, kõhupuhtitus, vitamiinide ja mineraalainete defitsiit ja osteoporoos. Lastel kasvupeetus, oksendamine, lihaste kõhetumine, ärrituvus, tusasus ja kõhu ettevõlvumine puhituse tõttu (Kedars, 2016). 1.2. Diagnoosimine Vereanalüüsist uuritakse peensoole limaskesta vastu tekkinud antikehade hulka. Nende antikehade leid näitab peensoole limaskesta kahjustust ning kindla diagnoosi saab peensoole koeproovist ehk siis maosondi kaudu võetakse peensoole limaskestast tükikesed, mida uuritakse mikroskoobiga (Inimene.ee, kuupäev puudub). Täpse diagnoosi saamine võib aega võtta mitmeid kuid, mõnel juhul isegi aastaid. Keskmiselt diagnoositakse täiskasvanutele tsöliaakia alles 10 aastat peale esimeste kaebuste teket. Juhul kui on kahtlus tsöliaakiale, on oluline jätkata gluteeni söömist kuniks arst vastava diagnoosi teeb. Testid jälgivad, kuidas keha gluteenile reageerib. Mõned inimesed võivad
ja põrandale asetatud pange kallutades väljutatakse vesi pärasoolest. Korratakse seni, kuni väljuv vesi on puhas ja ei sisalda enam roojaosakesi. Võib aega võtta kuni 1 tund. Sõltuvuse/sõltumatuse seisundi muutus Seedetrakti puhastus suu kaudu. 1970. aastal hakati rakendama. Pudelist, milles olev vedelik sisaldab kas füsioloogilist lahust või mannitooli. Tilgub vedelik nina-maosondi kaudu. Pt teatud ebasoovitav psühholoogiline mõju. Baariumklistiir Madala jääkainetesisaldusega diet. Röntgeniosakonnas pt tehakse baariumi sisaldav klistiir. Pärast röntgeniläbivalgustust pt võib minna tualetti. Sigmoidoskoopia (sigmasoole vaatlus) Pigem ebamugav kui valutekitav. Tavaliselt nõuab sigmoidoskoopia soolestiku ettevalmistamist ja eelnevat toiduvaliku kohandamist, enne kui päraku kaudu viiakse soolestikku torusarnane instrument
näiteks vaid sooviga "õpetada" oma last, kuni metadooni või kannabist kasutavate vanemateni, kes soovivad oma lapsele sama kogemust juba varasest lapseeast saadik, või vanemad, kes oma tervet last soovivad näidata krooniliselt haigena. Sageli on vanemate poolt valitud teed lapse mürgitamiseks sedavõrd veidrad, et tunduvad normaalsete inimeste ühiskonnas võimatuna. Nii on emad süstinud oma lastele veenisiseselt insuliini, viinud läbi nina-maosondi ohtlikke ravimeid otse lapse makku või peitnud tablette oma põske, et neid suudlusega toppida lapsele suhu (Meadow, 1989, 1445) Oluline on jälgida väärkoheldud laste arengut ja tegevust tulevikus. A. Hagell on oma uurimuse põhjal täheldanud, et ohver muutub ise sageli vägivallatsejaks. 62% vägistajatest, 50% laste tülitajatest ja 20% mitteseksuaalsetest seadusrikkujatest on ise erinevatel eluperioodidel kannatanud vägivalda (Hagell 1998, 26)
annaabi.ee 
