Algselt kasvatati seda ainult ühes Lääne-Rootsi mõisas. Kartulit kasvatama ei innustanud ka riigiametnike selgitustöö taime kasulikkusest. Otsustavaks sai alles 1771/72. aasta ikaldus ja nälg, mille ajal selgus kartuli tähtsus leivavilja asendajana. Riik püüdis edendada ka lambakasvatust, et kindlustada tekstiilitööstust kodumaise toorainega. Rootsis arenes kaugkaubandus üle ookeanide. Rootsis pandi 18. sajandil pearõhk manufaktuuridele. 1739. Aastal loodi riigiasutusena Manufaktuurikontor, kelle ülesanne oli hankida välismaalt toorainet ja oskustöölisi. Peamiseks tööstusharuks jäi ikkagi rauatööstus, raud oli ka tähtsaim väljaveoartikkel. Taanis, Norras, Rootsis, Soomes sai 18. sajandil uue riigikorra aluseks valgustatud absolutism, mis mõjutas väga laialdaselt nende maade arengut. 1765. aastal tõi muutuse Eesti talurahva seisundisse talurahvaseadus. See uus seadus
Toiduainete puudust süvendas Vene vägede laastamistöö Balti provintsides. Pärast Põhjasõja lõppu oli Rootsis ja Soomes tuhandeid talusid, mis olid tühjad. Pikkamööda aga algas Skandinaaviamaad 1721.aastal uuesti rahvastiku kasvamine ja toibuti ka majanduslikust kaosest. Tööstus 18.sajandil pöörati erilist tähelepanu manufaktuuridele, sest tolleaegse majandusõpetuse järgi, tuli võimalikult palju kaupu ise toota, et vähendada sissevedu. 1739.aastal loodi Manufaktuurikontor, mille ülesanne oli hankida välismaalt toorainet ning kutsuda kohale oskustöölisi, keda Rootsis esialgu ei olnud. Manufaktuuride rajajad said tasuta ehitusplatsi ja ehitusmaterjali, nad võisid toorainet sisse tuua tollimaksu vabalt ning nad vabastati erakorralistest riigimaksudest. Nii manufaktuuri omanik kui ka tööline oli vabastatud sõjaväeteenistusest. Manufaktuure toetati mitmesuguste rahaliste toetustega. Peamine tööharu oli rauatööstus, sest raud oli esimene väljaveoartikkel
annaabi.ee 
