siseläbimõõduga kapillaartorust. Paisuva vedelikuga (elavhõbe, etanool või gallium) täidetakse anum.Vedeliktermomeetrite mõõtepiirkond on tavaliselt vahemikus -60 °C +600 °C. (3) Manomeetriline termomeeter Manomeetriline termomeeter koosneb kinnisest süsteemist, mille põhiosadeks on termoballoon, ühendustorustik ja temperatuuri ühikutesse gradueeritud skaalaga manomeeter. Manomeetriliste termomeetrite mõõtepiirkond on 0 °C +300 °C. (3) Dilatomeetriline termomeeter Dilatomeetriline termomeeter ehk bimetalltermomeeter koosneb kahest erineva joonpaisumisega metallvardast, ülekandemehhanismist, osutist ja skaalast. Erineva joonpaisumisteguri tõttu muudab bimetall temperatuuri muutudes oma kuju ning liigutab ülekandemehhanismi abil osutit. (3) Termomeetri ajalugu 1597
termoballoon, ühendustorustik, mille pikkus ei ole määratletud, ja temperatuuri ühikutesse gradueeritud skaalaga manomeeter. Manomeetriga mõõdetakse süsteemi täiteainega, milleks võib olla gaas, vedelik või aur, toimuvaid rõhu muutusi. Termomeetri suletud ruumis oleva jääva ruumala korral on rõhu muutus sõltuvuses ainult mõõtekohas toimuvast välistemperatuuri muutusest. Eriti täpsete mõõtmiste puhul kasutatakse täiteaineks gaasi. Manomeetriliste termomeetrite mõõtepiirkond on 0 °C +300 °C. /1/ Vedeliktermomeeter Vedeliktermomeeter koosneb vedeliku mahutist ja selle külge joodetud ühtlase siseläbimõõduga peenikesest paisumistorust. Paisuva ainena kasutatakse sageli elavhõbedat, piiritust või toluooli. Vedeliku ruumala muutumisel ehk termomeetri soojenemisel või jahtumisel vedelikusamba pikkus paisumistorus muutub. Mida mahukam on mahuti ja peenem
termoballoon, ühendustorustik, mille pikkus ei ole määratletud, ja temperatuuri ühikutesse gradueeritud skaalaga manomeeter. Manomeetriga mõõdetakse süsteemi täiteainega, milleks võib olla gaas, vedelik või aur, toimuvaid rõhu muutusi. Termomeetri suletud ruumis oleva jääva ruumala korral on rõhu muutus sõltuvuses ainult mõõtekohas toimuvast välistemperatuuri muutusest. Eriti täpsete mõõtmiste puhul kasutatakse täiteaineks gaasi. Manomeetriliste termomeetrite mõõtepiirkond on 0 °C +300 °C.[1] Dilatomeetriline termomeeter Dilatomeetriline termomeeter ehk bimetalltermomeeter koosneb kahest erineva joonpaisumisega metallvardast ehk termobimetallist, ülekandemehhanismist, osutist ja temperatuuriskaalast. Erineva joonpaisumisteguri tõttu muudab bimetall temperatuuri muutudes oma kuju ning liigutab ülekandemehhanismi abil osutit.[1] Termoelektriline termomeeter
Erandjuhtudel aga kuni +1200 °C. Manomeetriline termomeeter koosneb suletud süsteemist, mille põhiosadeks on termoballoon, ühendustorustik, millel puudub kindlaks määratud pikkus, ja manomeeter. Manomeeter ehk rõhumõõtur on rõhu mõõteriist, mis on mõeldud ülerõhu mõõtmiseks. [2] Manomeetrisse lisatava täiteainega mõõdetakse toimuvaid õhurõhu muutusi. Täiteaineks võib olla gaas, vedelik või aur. Eriti täpsete mõõtmiste puhul kasutatakse gaase. Manomeetriliste termomeetrite mõõtepiirkond on 0 °C +300 °C. Dilatomeetriline termomeeter koosneb kahest erineva joonpaisumisega metallvardast ehk termobimetallist, ülekandemehhanismist, osutist ja temperatuuriskaalast. Dilatomeetrililist termomeetrit kutsutakse ka bimetalltermomeetriks. Erineva joonpaisumisteguri tõttu muudab bimetall temperatuuri muutudes oma kuju ning liigutab ülekandemehhanismi abil osutit. Termoelektrilised termomeetrid jagunevad omakorda tajuri tüübi järgi
termoballoon, ühendustorustik, mille pikkus ei ole määratletud, ja temperatuuri ühikutesse gradueeritud skaalaga manomeeter. Manomeetriga mõõdetakse süsteemi täiteainega, milleks võib olla gaas, vedelik või aur, toimuvaid rõhu muutusi. Termomeetri suletud ruumis oleva jääva ruumala korral on rõhu muutus sõltuvuses ainult mõõtekohas toimuvast välistemperatuuri muutusest. Eriti täpsete mõõtmiste puhul kasutatakse täiteaineks gaasi. Manomeetriliste termomeetrite mõõtepiirkond on 0 °C +300 °C. [1. ] Kokkuvõte Kokkuvõtteks võiks öelda seda, et läbi ajaloo on temperatuuri mõõtmise tehnoloogia paremaks muutunud, mis võimaldab tänapäeval temperatuure äärmiselt täpselt mõõta. Vaatamata sellele vajab enamik inimesi temperatuuri mõõtmist põhimõtteliselt ainult selle jaoks, et teada missugune ilm on homme ja mida selga panna. Kasutatud kirjandus 1. http://et.wikipedia.org/wiki/Termomeeter 2. http://www.ut
ühendustorustik, mille pikkus ei ole määratletud, ja temperatuuri ühikutesse gradueeritud skaalaga manomeeter. Manomeetriga mõõdetakse süsteemi täiteainega, milleks võib olla gaas, vedelik või aur, toimuvaid rõhu muutusi. Termomeetri suletud ruumis oleva jääva ruumala korral on rõhu muutus sõltuvuses ainult mõõtekohas toimuvast välistemperatuuri muutusest. Eriti täpsete mõõtmiste puhul kasutatakse täiteaineks gaasi. Manomeetriliste termomeetrite mõõtepiirkond on 0 °C +300 °C. 5. Termoelektrilised termomeetrid jagunevad omakorda tajuri tüübi järgi. Tajuriteks võivad olla nii termopaar, termotakisti või mingi muu elektriline termoelement. Termopaartermomeetrite puhul kasutatakse mõõteriistaks temperatuuri ühikutesse gradueeritud skaalaga millivoltmeetrit või potentsiomeeterit. Termopaar, mis koosneb kahest erinevast metallist juhtmepaarist
temperatuuri. Manomeetriline termomeeter koosneb kinnisest süsteemist, selle põhiosadeks on termoballoon, ühendustoru ja termomeetri ühikutes gradueeritud manomeeter. Manomeetrilises termomeetris kautatakse täiteainena gaasi, vedelikku või auru. Gaasi kasutatakse just eriti täpseteks mõõtmis tulemusteks. Manomeetriline termomeeter mõõdab kasutatava täiteaine rõhku. Manomeetriliste termomeetrite mõõtepiirkond on umbes 0 °C +300 °C. (4) Meditsiinilise termomeetri paisumistoru on juuspeenike ja selle skaalajaotiste vahe on 0,1 kraadi. Meditsiinilistes termomeetrites ja teistes täppistermomeetrites kasutatakse paisuva ainena elavhõbedat. Dilatomeetriline termomeeter ehk bimetalltermomeeter põhineb metallide joonpaisumisel. Erineva joonpaisumisteguri tõttu muudab bimetall temperatuuri muutudes oma kuju ning liigutab ülekandemehhanismi abil osutit.
annaabi.ee 
