Josef otsustab lõpuks siiski kohtusse kohale ilmuda, peale seda, kui talle töö juurde helistatakse. Panga asedirektor oli K. Enda juurde sööm kutsunud, aga K. Pidi kutsest loobuma. Pärast saadud kõnet jäi K. Telefoni juurde seisma, samal ajal, kui panga ad. Rääkis, ja selleks, et endale vabandust leida, ütles K., et talle unustati täpsustada kellaaega. Asedirektor pakkus talle lahkesti, et K. võib neile tagasi helistada, aga K. loobus sellest ning tema vabandus muutus veelgi mannetumaks. Kohtu asus küllaltki kõrvalises linnajaos ja K. le üllatuseks kõige ülemisel korrusel. Ta oli otsimisele kulutanud päris pikka aega, sest selleks, et vältida ütlemist, et otsib kohust, ütles ta hoopis, et otsib meistrit (käsitöölist*), keda ta siiski ei leidnud. Lõpuks jõudis ta ühte ruumi, kus oli väga palju rahvast ja kogu inimsumma keskel oli naine, kes K. järel ukse sulges ja ütles, et teda oodatakse. Kohturuumi astudes nägi K., et
Sellest pole sa meile veel sõnagi lausunud. LAURA. Ei. (Viivitamisi.) On asju, mida tahaks omale hoida. Nagu sina enda loomisrõõmu. SANDER. Soo, soo. LAURA. Aga kui see sinule ehk kuidagi kõlbaks - nii vahele paigutada - väikeseks vinjetiks - ja kui sul omapärast kuju vaja oleks - - ma ei tea ju midagi - - SANDER. Eks näe, eks näe - aga kus ja kuidas see siis oli? LAURA. Linnas, neljapäeval - teel vaksali poole. See siin (tähendab pahemale jalale) teeb mu kohmetumaks ja mannetumaks, kui õieti olen. Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti keset sõiduteed - korraga tuiskab nurga tagant auto välja ja täie iiliga minu poole nagu näljane hunt! - Röögatab - röögatab veel kord - aga jalad on mul maa küljes kinni, mõte halvatud - ma näen ennast juba rataste all ja pigistan silmad kinni. - Korraga - - SANDER. Korraga kistakse sind tagasi? LAURA (käed põlvede ümber). Ei, see oleks labane. - Korraga olen maast lahti ja kellegi süles. Mind
annaabi.ee 
