nad hiljem võivad kahetseda. Ka talumees Prillup ei olnud kohe nõus mõishärra pakkumisega, kuid ahnus sai tast jagu. Nii tehtigi leping, mida ta hiljem kahetsema hakkas. Leidub mehi, kes arvavad, et nad pole ilma rahata püksikandja nime väärilised. Nad elavad põhimõtte järgi, et olemasolevat raha tuleb igal võimalusel suurendada. Ekslikult tekib sellega ka arvamus, et mida suurem vara seda rohkem võimu. Selliseid meeshingi võib võrrelda isikutega kes on muidu mannetud, häbelikud või kuidagiviisi häbi osaliseks saanud. Mõlemad eespoolmainitud ostavad sõprust ning austust. Normaalsed inimesed vajavad elamiseks õhku nemad aga raha, millega ehitada endale justkui müür ümber, mis püüab kinni solvangud ja mõnitused. Nii juhtus ka Prillupiga keda hakati kõrtsis norima naise pärast keda pidi ta jagama mõisahärraga. Selleks, et mahategijatel suu kinni panna hakkas ta kõrtsis kõigile jooke välja tegema.
andetu monarhia. Selle rumalusega õhutati rahvast revolutsioonilistele meeleoludele, selles vaimus sünnib ka Prantsuse romantism. 1830. aasta juunirevolutsioon Prantsusmaal sai alguse teatrist (Victor Hugo ,,Hernan'i" lavastuse järel). 1828. aastal oli Hugo kirjutanud mõned näidendid, ka Cromwellist (eessõnas deklareeris romantilisi vaateid ja ideid). Hugo kuulutas prantsuse romantismi ainsaks õigeks stiiliks. ,,Cromwell" ise oli väga kahemõtteline, tegelased nägid välja mannetud ja ebamäärased. Cromwelli kujutas ta võimuahne kodanlasena. Üldiselt see reetis Hugo sisemist ebakindlust. Alguses Hugo kaldus rojalismi, siis ta pettus selles, aga vabariigi ideest ei suutnud ta ka innustuda, jäi kahe vahele võitlema. Prantsusmaal aga olukord terav ja nõudis seisukoha võtmist, enesemääramist. Hugo kirjutab järgmisena ,,Marion del Orne" - antimonarhistlik, näidend Louis XIII'st, keda on näidatud nõrga ja tahtejõuetu valitsejana, Richelieu on kurjus ise
annaabi.ee 
