Jumalik aeg kui ajalikkuse ülim aste; ajatus kui inimliku kultuuri ülim idee ja ihalus, mille poole püüeldakse. Inimlik aeg, vastupidiselt, on liikuv, mööduv ning see on subjektiivne, kuna lähtub ainult inimesest endast. Inimlik aeg on lineaarne, liikudes minevikust olevikku ja olevikust tulevikku vääramatult Viimse Kohtupäeva suunas. Selge alguse ja lõpuga ajaline lineaarne maailmapilt, mis põhineb juudi-semiidi ajakontseptsioonil, manifesteeriti kristlikus religioonis. Modernistliku ajakäsitluse aeg kui alguse ja lõputa sirgjoon määrati ratsionalismi ja valgustusfilosoofia valguses 18. sajandil, kui aega hakati mõistma kui ühe-dimensioonilist paratamatut ja muutumatut kulgu, mille alustaladeks on aastakalender ja õiget aega näitav kell. Muutus toimus, kui Einstein ,,täitis universumi kelladega, mis kõik näitavad õiget aega." Ajataju kui teatud mudelit analüüsides võib jagada selle teisel ka tasandil nimelt isiklikuks
Dadism- Šveitsis, 1916.aastal Zürichis tekkinud liikumine. Dada ei ole traditsioonilises mõttes kunstistiil. Purustada seni valitsenud traditsioonid, seadused, kõigi väljakujunenud normide hülgamine. Poliitiline aktiivsus oli suunatud lääneliku sõja põhjustanud tsivilisatsiooni vastu. Nonsess- tekstid ja aktsioonide, piltide, objektide ja kollaažidega viljelesid antikunsti, nihilistlik. Lahtiütlemine kunsti ülevuse mõistest. Manifesteeriti kõikide väärtuste devalveerumist, ka hävitamine kuulutati kunstiks. Nõuti kunstniku täielikku vabadust, spontaansust, publiku ründamist, tähtsustati juhuse osa. Ready- made -ese, mis muutmata kujul, ent oma algsest keskkonnast lahutatuna nimetati ümber kunstiteoseks, signeeriti. Kunstnik vallandas diskussiooni kunsti mõiste üle üldse. Industriaalselt toodetud tarbeese, mida nimetatakse kunstiks. Merz
annaabi.ee 
