Psühhoteraapia: Psühhoteraapia valik sõltub seisundist, haiguse faasist, kuid ka inimese eelistustest. Valida võib koostöös arsti või psühholoogiga kas hariva teraapia, käitumis- kognitiivse teraapia, perekonnapsühhoteraapia või stabiilses faasis ka psühhodünaamilise suunaga teraapia vahel. Müüdid ja reaalsus Müüt: Mania on mõnus seisund Reaalsus: Mania põhitunnused nagu meeleolu ning energiataseme tõus tunduvad üpris meeldivad muutused olevat. Kahjuks käib maniaga tihtipeale kaasa kergesti ärritumine ning ärevus, mis selle meeldivuse tahaplaanile lükkavad. Mõttetegevuse kiirenemine ning planeerimatu käitumine võivad mania seisundis inimese jaoks olla hirmutavad, kuna nendega võib kaasneda enda ja oma elu üle kontrolli kaotamise tunne. Müüt: Bipolaarne häire on väga haruldane Reaalsus: Bipolaarset häiret esineb ligikaudu kolmel protsendil inimestest, mis teeb Eesti
Täpsustamata meeleoluhäire. Alarühm bipolaarne häire kannab endas edasi endise maniakaal-depressiivse psühhoosi paljusid jooni, kaasa arvatud iseeneslik perioodiline teke ja taandumine ning pärilik koormatus. Püsivate meeleoluhäirete rühma on toodud varasemates klassifikatsioonides isiksusehäiretena käsitletud tsüklotüümia ja düstüümia, kuna nende sümptomid sobivad meeleoluhäirete hulka, samuti on neil leitud geneetilisi seoseid tugevamate depressioonide ja maniaga. NEUROOTILISED, STRESSIGA SEOTUD JA SOMATOFORMSED HÄIRED on toodud kokku tänu nende ajaloolisele seosele neuroosi mõistega ning psühhogeeniaga. Kuigi häire kliiniline pilt ega tugevus pole sagedasti vastavuses psühholoogilise põhjusega ja seetõttu pole psühhogeenia tänapäeval nii täpselt teada, kui seda mõni aeg tagasi arvati olevat, on sõna neurootiline siiski säilitatud diagnostiliseks juhtniidiks nende kasutajate tarvis, kelle jaoks see termin veel klassiloovat tähtsust omab
annaabi.ee 
