näitavad kogemused valitsejate eludest, et nendel päevil kui Machiavelli oma filosoofiat elust kokku pani olid suuri asju korda saatmas need valitsejad, kes olid pidanud vähe lugu aususest ja olid osanud ajada inimeste päid segi kavalusega. Lõpptulemusena on siiski kirjaniku vaatenurgast üle olnud need, kes ei olnud tuginenud aususele. Lisaks aususele on ta kindel ka selles , et keegi on alati kellestki parem , muidu ei oleks edukamaid ja vähemedukamaid. Saatuse muutudes oma maneerides kangekaelseteks jäävad inimesed on õnnelikud seni, kuni need on kooskõlas, ja õnnetud, kui need on vastuolus. Ta väärtustab noorust, südikust ja peab neid ka edu pantideks , vähemalt seni kuni inimesel on tahet, jõuab ta ka kasvõi üle kõigi reeglite oma eesmärgini. Endale isiklikult jätsin ma tulevikuks väljakirjutatuna ühe soovituse, mida Maciavelli valitsejale väga kohaseks ja vajalikuks pidas.
Machiavelli arvates on Itaalia valitsejad oma võimu ja valdused kaotanud üksnes oma endi rumalusele ja sõjalisele nõrkusele. Selle asemel et rahuajal järele mõelda, et ajad võivad muutuda mõtlesid nemad sõjaajal põgenemisele mitte kaitsmisele. Kui tulla inimeste saatuse juurde siis Machiavelli arvates Fortuuna jõud kontrollib vaid pooli meie tegusid ja ülejäänud on õnn ning tema arvates saatuse muutudes oma maneerides kangekaelseteks jäävad inimesed on õnnelikud seni, kuni need on kooskõlas, ja õnnetud, kui need on vastuolus. Machiavelli on veendunud, et parem on olla tormakas kui ettevaatlik; sest saatus on naine ja kui tahetakse teda allutada, tuleb temaga võidelda ja teda tõugata. On ilmne, et pigem laseb ta end võita tormakatel, kui neil, kes liiguvad edasi leigelt ja talitsetult; sestap on ta alati, nagu nainegi,
annaabi.ee 
