Kuid tegelikult oleneb kõik sellest, millisel tasandil me seda lahti mõtestame. Ümberkaudses tähenduses osutuvad paljud näiliselt võimatud asjad tegelikkuses eksisteerivateks. Seega on iga müstifikatsioon eelkõige loomulik, mõistuspärane ja vahetumgi kui mõni teine jutulaad. Müstifitseeritud väljendusviis võimaldab välja öelda, mida me tegelikult mõtleme. Pealegi on Bulgakov osavalt kasutanud inimese (enamasti) sünnipärast ( kuid hiljem mõnel juhul kahjuks manduvat) omadust- uudishimu ja kõige ratsionaalselt seletamise püüet. Nii võngubki tegevus meie psüühika piirimail. Ometi ei tohigi me püüda kõike seletada. Maailmas on palju meie mõistes "võimatut". Sellisele järeldusele jõuab ka Ivan Nikolajevits ("kuid ta teab ka seda, et on midagi niisudust, millest tema jõud üle ei käi.") Kõike lahti mõtestades ei pruugi aru saada põhilisest, just sellest, et maailm pole mõistuspärane.
Tema selle perioodi satiirid on deklamaatorlikus stiilis kirjutatud invektiivid rooma elu pahede ja hädade vastu. Deklamaatorlikkus avaldub alatitest pöördumistes lugeja poole, nördimust väljendavais hüüatustes, hüperboolides, eredate kujundite kuhjamises ja silmatorkavais ootamatutes üldistustes. Kirjeldab toreda pealinna kehvikute elu, idealiseerib maaelu. Kujutab intelligentsete elukutsete esindajate viletsat olukorda, kõneldakse klientide alandamisest. Ründab manduvat aristokraatiat. Satiirides on palju liialdusi, skandaalsust, ent samas puudutab I rida tõsiseid ja olulisi Rooma ü-konna väärnähtusi. Loomingu teises pooles siirdub vihaselt satiirilt filosoofilise diatriibile. Kõneleb ebamõistlikest soovidest, lastekasvatusest, sisetundepiinadest. Tegelikkue kriitika asendub abstraktsete kaebustega kaasaja moraali languse üle ja satiiride üldine toon muutub leplikumaks. 50. Milliseid kristlikke rooma kirjanikke teate?
annaabi.ee 
