külma sõja arengusse - aastal 1942 kinkis Wernher von Braun maailmale ballistilise pikamaaraketi, millega juhatas ta sisse rakettide ajastu. Peale sõda üritasid nii USA kui NSVL saada seda tehnoloogiat oma käsutusse - NSVL üritas Peenemünde raketilaborit rüüstades raketti kokku panna, USA sai seevastu von Brauni enda, kes emigreerus peale sõda USA-sse. Pärast seda hakkas rakettide areng toimuma isegi kiiremini kui lennukite areng. Uusi tüüpe ilmus pea üleöö - tehti nii suuri mandritevahelisi rakette, millega oli võimalik kohale toimetada tuumapomme kui ka pisikesi, mida oli võimalik kinnitada hävituslennukite tiibade külge. Ning raketid jäänud vaid maa atmosfääri - ülipikamaaraketid sõitsid peaaegu maa lähiorbiidil, enne kui (tuuma)lõhkepea maa poole tagasi saatsid. Raketi olemasolu võimaldas alustada ka mõlemal osapoolel kosmoseprogrammiga, millest sai pingeline võidujooks. Ida sai küll esimesena tehiskaaslase ning inimese orbital
Hakati tootma senisest täiuslikumaid tõstukeid ja riiulisüsteeme. Arendati uusi taara- ja pakkeüksuste süsteeme, ehitati esimesed poolautomatiseeritud laokompleksid. Võeti kasutusele pakkimismoodulid ja standarditi kaubaalused. 1970. aastate algul hakkas arenema konteinerlogistika ja alustati mandritevahelisi konteinervedusid. Aastatel 1980–1995 oli logistika arengus määravaks ideeks ettevõtte ja selle partnerite Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR logistikatoimingute lõimimine ühtsesse tarneahelasse. Hakati rääkima vajadusest teha tarneahelas
annaabi.ee 
