Seega kõlas kitarr noodistatust oktaav madalamalt. Tähtsaim roll klassikalise kitarri ehituse arengus on XIX sajandi lõpul tegutsenud hispaania pillimeistri Antonio Torres'el (1817-1892). Kitarrimängukultuur Eestis oli 19. sajandil seotud vene 7keelse kitarriga varasemast ajast märkimisväärseid andmeid teada ei ole. Eesti pillimeistrid valmistasid 7 keelseid kitarre kuini käesoleva sajandi esimese veerandini. Tuntuim nende seas oli August Kristal, tema viiulid ja mandoliinid leidsid tee ka LääneEuroopasse. 60ndatel aastatel kasvas 6keelse klassikalise kitarri vastu suurem huvi. LIIGITUS Peamiselt on kitarre viite liiki: klassikaline: -, vestern -, elektriline -, elektriline bass - ja akustiline bass kitarr. Igal ühel neist on omad eelised. Igat ühte kasutatakse erinevas valdkonnas erinevaks otstarbeks. Samuti on olemas veel elektriline vestern ja elektriline
kui kallim on minuga :,: ja temaga üheskoos mina võiks rõõmus viibida. :,: ...................................................................................................................................................15 Ma ammu tean üht neidu...........................................................................................................15 Majakene mere ääres.................................................................................................................16 Mandoliinid öös........................................................................................................................16 1 Marina.......................................................................................................................................17 Merepidu....................................................................
Sellest kollektiivist on samas artiklis toodud 1. mail 1935 tehtud foto, mille alusel on tuvastatud ka orkestri koosseis 89 . Kui otsustada nime järgi, siis võiks oletada, et tegemist oli džässilikku tantsumuusikat mängiva orkestriga; teist tüüpi koosseisud seda koos džässmuusikaga meile jõudnud terminit tavaliselt ei kasutanud. Pillilise koosseisu järgi otsustades neil aga džässikalduvusi ilmselt siiski ei olnud, 90 kuna siin esinevad pillid (mandoliinid), mida sel ajal džässmuusikas kusagil ei kasutatud, samal ajal kui puuduvad kõige tüüpilisemad pillid – saksofonid, ilma milleta sel ajal džässorkestrit ettegi ei kujutatud. Keila Bändi stiilisuundumuste ja repertuaari kohta puuduvad igasugused andmed, kaudse kinnituse eeltoodud väitele annab ka fakt, et ühtki Keila Bändis mänginud muusiku nime ei leia Tallinna orkestrite nimekirjadest. Ei ole usutav, et hea tasemega muusik leidis