naiseks. Kalevipoeg tahtis ilmaotsa sõita, selleks lasi ta omale uhke laeva ehitada. Laev tehti hõbedast, kallimast hõbekarrast, õhukestest hõbelaudadest, laeva nimeks pandi ,,Lennuk", et ta lennates lõhuks laineid. Endale käskis ta kullast kuue teha, ülemaile hõbekarrast, rahvale rauakarrast, vanematele vasekarrast, tarkadele terasest, et need kuued katki ei läheks. Kalevipoeg lasi laevale tuua laevamehi, sõjamehi, kasumehi, perepoegi, tarkasid, sõnamehi, tuuletarku, manatarku. Kui laev liikuma hakkas, hakkas Kalevipoeg laulma. Lennuk oli paar päeva purjetanud, kui Soome sorts lasi mõllavad tuuled lahti, Päikese ja taevatähed peitis udu sisse . Tänu tarkadele said nad edasi. 7 ööd ja 7 päeva olid nad sõitnud, kui Soome sortsid väsisid ja puhkasid tormide tekitamisest. Päike paistis ja maa hakkas paistma. Nad jõudsid Lapu randa. Kalevipoeg koos kolme seltsimehega käisid ees ja otsisid talu. Lõpuks leidsid ühe.
vastuolusid ning on loetavad mõistulugudena; meetodil on sarnasust Karl Ristikivi ,,Sigtuna väravatega". Parimaid on novell ,,Ohtlik leiutis", milles kindlate väärtuste kaitsjad panevad üpris veenvate argumentidega põlu alla ohtliku leutise trükikunsti. Paraboolide kõrval kirjutab Valton Eesti ajaloost, eriti muinas- ja keskajast inspireeritud novelle, filmistsenaariume (,,Viimne reliikvia", ,,Hundisegaduste aegu") ja näidendeid, kus kohtame nõidu, manatarku ja ravitsejaid inimesi, kes oskavad vaimujõul vormida reaalsust, umbes nii, nagu suudavad kirjanikud ja teised kunstiloojad. Vaimu vägi ja loomise jõud on Valtonil kõrgelt väärtustatud. Ajapikku kristalliseeruvad Valtoni loomingus opositsioonipaarid, mille vahel ta mõttemängud kulgevad: tsivilisatsioon-loodus, sootsium-indiviid, ajalugu-hetk/igavik, mees-naine, ratio-intuitsioon, siinpoolsus-teispoolsus, mateeria-vaim jm.
annaabi.ee 
