taiestel on loomad tõepärasemad, kuigi nende väänlevate kehade moonutused on samavõrra fantastilised. Loomade kehad olid tihti kaunistatud keerukamate mustritega, kui Jellingi stiilil. Loomade kehasi täideti täpilise mustriga. Spiraalse puusa motiiv suurenes veelgi. lisaks hakkavad esile kerkima taimemotiivid võsude ja köitraagsilmust näol. Materjalidest kasutati pronksi, hõbedat, kivi, puud ja elevandiluud. Veelgi tähtsamaks muutusid taimemotiivid 11. saj. alguses Mammenile järgnenud Ringerke perioodil(980-1050a) Selleks ajaks oli lehemuster juba tavaline ning väädid muutuvad õhemaks ja pikemaks. ka loomad muutuvad veel väänlevamateks. Loomakehasi ei kaunistata enam seest. Loomade silmad on mandlikujulised, mitte ümarad. Materjalidest kasutati pronksi, puud ja kivi. Viimane ja kõige levinum ornamentikastiil oli Urnes (1040-1150a). Kujundid olid keerukad, üksteisega olid läbi põimunud loomad, oksad ja köitraagud, mis meenutasid 11.saj Briti
kaunistuste järgi. Selles stiilis loodud taiestel on loomad tõepärasemad, kuigi nende väänlevate kehade moonutused on samavõrra fantastilised. Lisaks hakkavad esile kerkima taimemotiivid võsude ja köitraagsilmuste näol. Kõnealusesse kategooriasse kuuluvad niisugused meistriteosed nagu näiteks Bambergi kirst ja madudesse mänhkunud loom Harald Sinihamba mälestuskivil Jellingis. Veelgi tähtsamaks muutusid taimemotiivid üheteistkümnenda sajandi alguses Mammenile järgnenud Ringerike perioodil. Selle ajaks oli lehemuster juba tavaline. Uuele tasandile jõudisd need tendentsid viikingite kunsti viimasel ehk Urnesi perioodil, millele andis nime Urnesi kirik Norras. Keerukad, üksteisega läbi põimunud loomadest, okstest ja köitraagudest koosnevad kujundid meenutavad üheksateistkümnenda sajandi Briti kunstikäsitööliste loomingut. Kuid kõige silmatorkavam on mitmesugustest erijoontest hoolimata siiski
annaabi.ee 
