aasta septembris evakueeriti muuseumi kogud peaaegu täielikult. Alles jäid vaid raskemad tööd, mida kaitsti liivakottidega. Eksponaadid toimetati erinevatesse lossidesse, kusjuures neid paigutati turvalisuse tagamiseks korduvalt ümber. Louvre taasavati okupatsiooni all olles septembris 1940. aastal. 1961. aastal hõivas Prantsuse rahandusministeerium Flore paviljoni. Muuseumi skulptuuride osakond viidi üle esimesele korrusele ja keldrisse. 1964. aastal korraldas kultuuriministter André Malraux Colonnade ette kuiva vallikraavi kaevamise. 1983. aastal hakati taaskord ümberehitusi korraldama. Louvre'i laiendamine ja moderniseerimine usaldati arhitekt Ieoh Ming Pei hoolde. Enne Cour Napoléoni alla uute ruumide loomist ning püramiidi konstrueerimise alustamist korraldati arheoloogilised väljakaevamised. Pei ehitatud klaaspüramiid valmis 30. märtsil 1989. aastal. Cour Napoléoni keskelt tõusev püramiid on muuseumi keskpunkt ja ühtlasi ka vastuvõtusaal
Elavnemine toimub alles 1960. a-tel seda on peetud ka teatavaks reaktsiooniks Volksparki valitsevale seisule. Samaaegne on huvi kerkimine keskkondlike probleemide vastu saastamine, "rohelised", ökoloogiline mõtteviis ja majandamine ning land art'i teke (kuula viimast loengut). Valitsevaks on neoromantiline suund tõstetakse esile linnaparkide kujunduslikku ja formaalset kvaliteeti. Hea selle tendentsi näitena on esile toodud André Malraux parki Nanterre'is, tiheda hoonestusega linnas Pariisi lähistel (projekt - maastikuarhitekt Jacques Sgard). Kujunduses on käänulised ja spiraalsed ruumid paigutatud ümber pargi keskel asuva tiigi. Väheste ökoloogiliste linnaparkide loomist 1970. a-te Euroopas, ajal mil ökoloogilised teemad omandasid poliitilise tunnustuse, inspireerisid neoromantilised suunad. Näitena võib tuua Thijssepark'i Amstelveenis (autori J. P. Thijsse järgi), linnakogukonnas Amsterdami lõunapiiril.
annaabi.ee 
