"Tallinna Teataja" toimetuses. 1935. aastani oli ta vabakutseline ajakirjanik, seejärel aga asus tööle riikliku propagandatalituse kultuuriosakonna nõunikuna Tallinnas. Ta oli ka "Uus Eesti" toimetuse liige ja ajakirja "Varamu" toimetaja. 1944. aastal emigreerus Visnapuu Eestist, jõudes 1949. aastal Ameerikasse. Esimene luulekogu oli "Amores" 1917. Oluline oli armastus ja tunded. Kasutab sümboolikat, eelistab ideaalset reaalsele. Kasutab palju naistenimesid: Ene, Maaria, Eokene, Malleke. 1919 ilmub luuletus "Ärge tapke inimest". 1920 "Talihari", "Hõbedased kuljused", "Käoorvik". "Kümme kirja Ingile"- luuletsükkel, mis räägib armastusest tema ja ta naise vahel. Võib pidada Eesti ilusaimaks armastusromaaniks värssides. Visnapuul oli kolm armastust: naine, kannatav inimene ja Jumalkõiksus. 1925 "Ränikivi" Iseloomustab skeptilisus, üksikisiku õnnetus ja vastandid: igavene-üürike, jumal- saatan, süda-liha, joobumus-kannatus, elu-surm.
see on lauluks ülendada valu. (Loobumus) --- Kaks algust minus: süda ja mu liha. Neid ühendand on armastus ja viha. Käib ingel ühes majas saatanaga. ( loomingu vastuolulisus) 1918 "Jumalaga, Ene" vormiotsingud, sümboolika, eelistab ideaalset reaalsele, jätkub absoluudi ihalus, erinevad naisenimed (Ene, Maarja, Eokene, Malleke, Põhjavalge naine 12 jne), jätkub nukrus ja romantika, kõlamängud (Eokene-eo-eo) Järgmistes kogudes tulevad sisse ka ühiskondlikud probleemid. Edaspidi keskendub rohkem ühiskonna nähtustele. Kuni nende kogudeni nimetas Visnapuu oma luuletusi poeesideks. Ta väitis, et poeesi esitades tuleb kasutada rahvalaulule omast poollaulvat esitust. 1920 "Talihari" ühiskonnakriitiline, isamaaline- Kodumaa laul: tähtsaim väärtus vabadus,
annaabi.ee 
