24. veebruaril 1933 ülendati Rebane leitnandiks[2].Aastal 1935 lähetati Rebane Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks. [2] Rebasele olevat maksnud teenistuskoha kaitseväes tema abikaasa Agniaga seotud juhtum. Sakala malevas oli instruktorite peamiseks ülesandeks treeningute juhtimine ja võistluste korraldamine. Rebase põhiline tegevusala oli laskealase töö juhendamine. Igal aastal korraldas ta 5060 võistlust, sealhulgas Kaitseliidu esivõistlusi, kohtumisi malevkondade ja teiste Eesti malevate vahel, sageli ka Läti meeskondadega.Rebane oli üks maleva parimaid täpsuslaskureid. Ohvitseride võistluses täiskaliibrilisest püssist lastes oli ta 1937. aastal 130 silmaga esimene ja lahinglaskmises 284 silmaga kolmas. 1938. aastal oli ta küttide võistlusel täiskaliibrilisest püssist lastes esimene 514 silmaga. Rebane oli arvatud laskurmeeskonna koosseisu, kes tuli 1937. aastal Helsingis vabapüssi laskmises maailmameistriks ja võitis Argentina karika
juunil 1940. JÄRVA MALEV Kaitseliidu loomine Järvamaal Eesti Kaitseliidu organiseerimisele Järvamaal pandi alus kindralmajor Johan Unt'i ringkirjaga18.detsembrist 1924. Kaitseliidu organiseerimine ja juhtimine määrati Järvamaal rahvaväe ülemale kapten Heinrich Oidermannile. Kapten andis 2.jaanuaril 1925 välja käskkirja, milles jagati Järva maakond viieks allüksuseks ja millest said hilisemad malevkonnad: Paide, Türi, Tapa, Järva-Jaani, ja Koeru. Malevkondade juurde asutati kompaniid. 30.mail 1926 õnnistati Kunstnik August Roosilehe kavandi järgi valmistatud maleva lipp. Kaitseliidu peamine tegevusala oli õppetegevus. Suvel korraldati laagreid, spordi ja laskevõistlusi, sügisel tegeldi taktikaliste õppuste, laskeharjutuste ja laskevõistlustega. 1929 aastast anti välja ajalehte "Järva Maleva Teataja". Taasasustamine Kaitseliidu Järva Malev taasasutati 14
1.3. Kaitseliidu rahuaegne tegevus 1920-1940 Kaitseliidu tegevused tol ajal olid mitmekesised, neid jagati väljaõppeks ja seltskondlikuks tegevusteks. Väljaõpe koosnes põhiliselt õppustest, seltskondlikud tegevused, aga erinevatest pidudest, ballidest ja nii edasi. Põhiline mure seoses väljaõppega oli see, et kaitseliitlased võtsid õppustest ebaühtlaselt osa.(P.Silla, 2002, 44) ,,Edasi pandi kehtima maleva juhatuse ja malevkondade päälike otsusel 1.juunist 1934.a alates uus kord, mille järele iga malevlane kohustati aasta jooksul osa võtma vähemalt ühest laagrist, ühest taktikalisest õppusest, karikavõistlusest, paraadist vabariigi aastapäeval, kolmest laskeharjutusest ja kontrollkatsest, igast häirest ja kontrollkogunemisest. Neist üritusist pidi osa võtma vähemalt 90% tegevliikme koosseisust ja juhul, kui seda ei suudetud saavutada, pidi üksus nimetatama alamaastmeliseks"(A
annaabi.ee 
