õpetamises ja ka maalimises, eriti nurk, ring ning sirged ja kõverad jooned, oli eriti märkimisväärne. Kandinsky jaoks oli see väga arendav ja produktiivne periood. Tema suurt loomingulist vabadust kroonib 1925. aastal loodud töö Yellow- red- blue**. See on kahe meetrine teos, kus on kasutusel kõik põhivormid: vertikaalne kollane ristkülik, kalduv punane rist, suur tumesinine ring, mustad jooned, ringikujulised kaared, ühevärvilised ringid ja laialipaisatud malelauad, mis panustavad tema tundlikule keerukusele. Selline visuaalselt lihtne vormide ja värvide identifitseerimine lõuendil, avab juurdepääasu töö sisuni, mille jõudmiseni on oluline jälgida kujundite ja värvide omavahelist suhet ja harmooniat. Kandinsky oli ka osake Blue Four`ist***, mis asutati 1923. aastal. Sinna kuulisd ka Klee, Feininger ja von Jawlensky, kes pidasid loenguid ja näitusi Suurbritannias 1924. aastal. 1925. aastal kolis Bauhaus Weimari
väldime, et ühesugustele numbritele malekellal vastavad erinevad käikude arvud ja meil on raske kindlaks teha, missuguses partiistaadiumis parajasti ollakse. Niisugust kellaseadmist tehakse alles pärast seda, kui vähemalt üks nooleke on langenud, mitte aga kohe pärast seda, kui käikude kontrollarv on (arvatavasti) täis. Viimasel juhul pole vead välistatud. Parem on uued näidud panna teisele kellale, sest siis saab kohtunik mängijatele näidata, et näidud on õiged. Vahel on malelauad ja -kellad paigutatud sedavõrd tihedalt, et mängija vajutab valet kella. Kohtunik võib sel juhul anda kannatanud mängijale ajalist kompensatsiooni. Artikkel 6.14 sarnaneb mõneti artikliga 6.11. Ka siin korrigeeritakse kellanäite, põhjuseks pole aga kella defektne toimimine, vaid mingi varasem seis, kus on tehtud määrustevastane käik või malendid paigast ära nihkunud, keegi ei tea aga täpselt, kui palju oli selleks hetkeks aega kulunud
annaabi.ee 
