sunnitud. Kord ühel sõduri harvadel rahulikel hetkedel nn. täitaplas käies mõlgutavad Paul ja tema kaaslased mõtteid, miks sõda üldse on. Nad leiavad mitu põhjust, näiteks on sõda kellelegi kindlasti kasulik, aga kellele, selleni nad ei jõua. ,,Ja iga suurem keiser vajab vähemalt üht sõda, sest muidu ei saa ta kuulsaks." Kuid nad tõdevad, et nemad poleks sõda küll kunagi tahtnud ja kõige asjalikum oleks riidu kiskuvate maade kindralitele malakad kätte anda ja segataplusesse saata. See maa, kelle kindral viimasena püsti seisab, on võitnud. Kui Kat sureb, murdub ka Paul. ,,Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult lausega: Läänerindel muutusteta. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks, kui teada selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus."
südilt kaasa. «Mehed!» hõikas Priidu täie kõriga, «olete teie jänesed? Mispärast on teie südamed argust täis? Minge, kutsuge komtuur ise siia, küll ta siis näeb, et teie oma puudusest tõtt olete rääkinud. Nuhelda tema teid ei või, selletarvis elab veel õigus maailmas. Ülekohut ei tohi aga keegi inimene enesele teha lasta; kes ülekohut kannatab, teeb suuremat kahju kui see, kes ülekohut teeb. Miks on jumal igaühele käed loonud ja malakad lasknud kasvada? Tullakse teie käeale, punnige vastu! Teid on ühes külas enam mehi kui Viljandi lossis väge . . . » «Aga mis meist pärast saab?» heitis üks vana mees vahele. «Saagu mis saab, aga teie olete siiski näidanud, et ise mehed olete. Võõrad peavad aru saama, 147 et nad meie rahvaga meie omal maal nõnda mängida ei tohi.» Umbes selle sisuga kõneles Priidu veel mitu kõnet, ja näha oli, et need kõned noorematele mõjuma hakkasid
annaabi.ee 
