Sirprakuline aneemia on autosoomretsessiivne pärilik haigus, mille korral vere punalibledes hapnikku kandva ebanormaalse hemoglobiini tõttu on erütrotsüüdid sirbikujulised. Erütrotsüütide funktsioon on häirunud ning nende eluiga lühenenud. Haigus esineb peaaegu eranditult mustanahalistel isikutel. Sirprakulise aneemiaga inimesed ei haigestu malaariasse, kuna malaariat levitav sääsk ei suuda sellist hemoglobiini omastada. Kuna sirprakulise aneemiaga inimesed Aafrikas elasid malaariapuhangud paremini üle, kui normaalse hemoglobiiniga inimesed, arvatakse et ebanormaalse hemoglobiini geen võiski tekkida aja jooksul kaitseks malaaria eest. Allikad: www.inimene.ee www.novonordisk.ee www.nooruse.ee www.biomedicum.ut.ee www.kliinikum.ee
Motoorsete häirete sümptomite maha surumiseks kasutatakse täiskasvanutel näiteks tetrabenasiine ja psühholoogiliste häirete ja sümptomite korral manustatakse patsientidele antidepressante. Kasutatakse ka teraapiat ja nõustamist. Pilte Huntingtoni tõvest Sirprakuline aneemia Sirprakuline aneemia esineb valdavalt mustanahalistel. Arvatakse, et see geen kujunes aja jooksul kaitseks malaaria eest, kuna sirprakulise aneemia põdejad elasid malaariapuhangud paremini üle nimelt ei haigestu selle haiguse põdeja malaariasse. Sirprakulise aneemia põdejatel on iseloomulik välimus: lühike kere, pikad jäsemed, tornikujuline kolju. Iseloomulikud on kasvu- ja arengupeetus ning hiline puberteet. Teised sümptomid ka väike koormustaluvus, üldine nõrkus, kahvatus, peavalu, palavik jne. Sirprakulist aneemiat ei saa välja ravida, võimalik on vaid sümptomaatiline ravi, näiteks antibiootikumid, vereülekanded,
annaabi.ee 
