haisupommiks. Majaemandail-isandail rippus vööl nahkne kukkur ja võtmekimp Keskajal enamkantavateks eheteks olid sõrmused, käevõrud ja kaelaehted. Kõrvarõngaste hiilgeaeg saabus alles renessansi perioodil. Ehtematerjaliks oli põhiliselt kuld, hõbe ja vääriskivid, ka vask. Palverändurid kandsid tinast ja vaesed inimesed raudehteid. Ehete kandmist jälgiti hoolikalt. Ka varakate bürgerinaiste ehted pidid vastavuses olema abikaasa poolt maksunimekirja märgitud hulgale ja kaalule. Varandusliku seisundi ja luksusmäärustega lubatud ehete kandmise vastu eksinuid trahviti. "Vääritutel" kutsealadel tegutsevate meeste kaasadel oli keelatud kanda samalaadseid ehteid linna auväärsete emandatega KAITSERÜÜD Kaitserüüsid hakati kasutama muinasajal, alguses valmistati neid loomanahast ja riidest. I aastatuhandel enne Kristust hakati Assüürias valmistama rõngassärke.
Sahtlipõhjas on tavaliselt perekonna ametlikud paberid: sünnitunnistused, koolitunnistused, omandidokumendid, kviitungid, vekslid, kohtuotsused, autasustamise tunnistused jne. Erilist tähelepanu vajavad vanad kirjad. Kirjad on väga oluliseks perekonnaloo allikaks, lisades sellele inimlikke ja isikupäraseid jooni ning värvikaid detaile. Üldtuntud genealoogiliseks allikaks on hauatähised vanadel kalmistutel. Raamatukogud kus võib kätte saada kirikuraamatuid, revisjonide kui maksunimekirja publikatsioonid jne. Uueks infoallikaks on internet. Vakuraamatud talude ja nende koormiste nimistud . Vakuraamatud ongi allikaks, mis annavad tervikliku ülevaate ühe või teise piirkonna asustuspildist koos talude ja nende peremeeste nimedega. Alates 16.sajandist on vakuraamatutesse kirja pandud vakuste ja külade kaupa kõik talud koos neile lasuvate koormistega. Adramaarevisjonid talude koormiste ja mõisate majandusliku kandevõime väljaarvestamine. Revisjoniprotokoll külade
annaabi.ee 
