Väike automaks oleks arvatavasti veel välja kannatatav Eestis, arvestades Eesti keskmist elatustaset. Kokkuvõttes ei saaks me väga hästi võtta endale eeskujuks ei USAd ja veel vähem Indiat, kuna meie riigid on üksteisest niivõrd erinevad. Kui Eestis üldse midagi luksuskaubana maksustada, siis see võiks olla midagi sellist, mis on enamikul elanikkonnast juba olemas, milleks on siis näiteks auto, sest see oleks riigil kasumlikum, kui saab haarata suurema hulga inimesi antud maksukohuslaseks. Kindlasti on oluline, et maksu kehtestamine oleks ära põhjendatud ja et oleks selgitatud, kuhu antud tulu suunatakse. See tekitab kodanikel kergema tunde ja mõistavad maksu kehtestamist paremini. Automaksuga võiksid riigid kergemini liituda ja püüelda rohkem kliima parandamise eesmärgi suunas. Minu arvamus luksusmaksust riideesemete peal on vastunäidustatud, vähemalt Eestis. See poleks tulus, sest inimesed leiaksid kindlasti kiiresti alternatiivi teistmoodi kallima brändi
kohustatud subjektiks. Näiteks kui vajatakse dokumenti või infot mida maksumaksjalt ei ole võimalik saada siis on maksuhalduril õigus küsida seda kolmanda isiku käest. Ta ei ole maksuõigussuhte subjekt kuid on kohustatud aitama infoga maksuhaldurit. Kolmas isik ei puutu konkreetsesse õigussuhtesse ja ta ei ole maksukohuslane. Kui tegu on lihtsalt kolmanda isikuga (mitte garandiga) siis ei ole võimalik muutuda maksukohuslaseks. Komanda isiku valiku teeb maksuhaldur kuid peab jälgima põhimõtet, et maksukontroll ei tohi olla kallis. d. Garant (garantii esindaja) vastavalt seadusele või lepingule on garantiikohustus seaduse järgselt seotud tolliseadustikuga. Üldjuhul tegu pikaajaliste ja kallite tehingutega. Nt kauba importimisel, mis saabub 5 kuu pärast kui kauba saabumise ajaks on vastuvõtja makseraskustes ja ei ole võimeline tollimaksu tasuma, siis ei ole
annaabi.ee 
