Ta andis mulle hulk raamatute nimesid, mille lugemine mulle kindlasti kasu tooks. Nimekiri on siiani seinal ja ootab oma viimaseid plusse. Tean, et tema ise jõudis need kõik oma elu jooksul läbi lugeda. Vanad inimesed on ju sageli vaiksed, rahulikud ega erutu millestki rääkides. Aga sel hetkel märkasin ma tema silmades sädet ja sära. Ma sain aru, et ta tõesti armastab raamatuid, et talle tõesti meeldib see, millest ta räägib. Ma tean, et tema puhul oli tegu maksimalisti ja ka väikeste asjade üle rõõmu tundva inimesega. Seega olen kindel, et iga raamat ja iga raamatu iga lehekülg oli tema jaoks eriline, kallis ja huvitav. Ta oskas hinnata klassikat nii Eesti kui välismaa autoreilt. Minu vanaema ei olnud n-ö ,,vanakoolivend'', kes ennast uute võimalustega kurssi ei julgenud või siis polnud võimeline viima. Ta sai väga hästi hakkama arvuti taga, kasutas mobiiltelefoni, internetipanka ja Tallinnas võis ta veeta tunde suurtes kaubanduskeskustes
Just neid motiive ei väsi Mats Traat kordamast kogu oma loomingus. Ainelt, tüübistikult ja kujutluslaadilt eelnenule sarnane on Traadi jutustus “Irdinimene” (1967). Teos on välja kasvanud autori enda isiklikust kogemusest ning käsitleb elulisi, eetilisi probleeme, eelkõige küsimust inimese kohast ühiskonnas. Nagu pealkirjastki näha, on ta selle teose keskseks tegelaseks valinud erandliku inimese ehk siis noore, raske iseloomuga maksimalisti, kelle väärtuskriteeriumid erinevad täiesti ümbruse omadest, kellel on kartus, et teiste inimlik elamistarve võib teda enda alla matta ning viia teda kompromissidele ja lamedale vegeteerimisele. “Irdinimene” polemiseerib üksikisiku ja kollektiivi suhete lihtsustatavust, keskendudes inimese ja olude probleemsele üksteisemõistmisele. Et jutustus põhineb autori kogemusel, siis võib arvata, et ta samastas end loo peategelasega, jäädes sealjuures pigem sekkujaks kui vaatlejaks.
annaabi.ee 
