Obligatsiooni hind muutub turul tema väärtuse muutumise tõttu, mis sõltub obligatsiooni kustutustähtajast (kui palju aega on jäänud kustutustähtajani), samuti sõltub see nimiväärtusest ja intressimäärast. Mida kõrgem on obligatsiooni intressimäär, seda väärtuslikum ta on, kuid suuremad intressid on seotud ka suurema riskiga. Arvestada tuleb sellega, et tegelikult saadav tulu ja oodatav tulu ei pruugi alati kokku langeda. Lisaks makseriskile tõstab obligatsiooni väärtust ka tema kaubeldavus ehk tagasiostetavus. Tagasiostetava obligatsiooni korral makstakse investorile tagasiostul preemiat, kuid kokkuvõttes ei ole see investorile nii kasulik kui oleks saada intressi makseid edasi. Obligatsioonide hindamisel on otstarbekas jaotada nad vastavalt tähtaegadele riskigruppidesse. Samasse gruppidesse kuuluvate obligatsioonide tulusus peaks olema ligilähedaselt sarnane
meelitada investoreid neid ostma. See vähendab ka nende omamise riskantsust. Võlakirju võib liigitada ka järgmiselt. 1. Valitsuse võlakirjad (treasury bonds)6. Nendel puudub tavaliselt makserisk (default risk), samas on neil siiski intressimäära risk (interest rate risk), sest kui intressimäär tõuseb, siis võlakirja hinnad langevad7. 2. Ettevõtete võlakirjad (corporate bonds). Tegemist on tavaliselt suuremate äriettevõtete võlakirjadega. Need on avatud makseriskile (credit risk), sest ettevõtted võivad pankrotti minna. Vastavalt riskantsusele on ka pandud intressimäär. 3. Munitsipaalvõlakirjad (municipal bonds, "munis"). Tegemist on kohalike omavalitsuste võlakirjadega. Need on tavaliselt maksudest vabastatud ja seetõttu ka madalama intressimääraga. Riskitasemelt sarnanevad nad ettevõtete võlakirjadega. 4. Välisvõlakirjad (foreign bonds). Välja lastud välisriikide valitsuste või ettevõtete poolt. Nendega
annaabi.ee 
