2 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. ohjeldamisel ja suunamisel, või vastupidi, ihade teenistuses olevaks vahendiks ihaletava poole püüdlemisel. Inimesest võib seega kõnelda kui mikrokosmosest, mille struktuur peegeldab makrokosmose struktuuri. Mõlemad on mõistuslikud kehalised olendid, kelle hing on analoogiliselt struktureeritud. Ühtlasi saab makrokosmost käsitleda eetilise ideaalina inimese jaoks. Sokratesega seoses sai juba osutatud sellele, et antiik-kreeka eetilised õpetused käsitlevad üldiselt küsimust: mida tuleb inimesel teha eudaimonia saavutamiseks? Platoni käsitlus makrokosmosest kätkeb endas vastuseid sellele küsimusele ja seda kahest aspektist. 1. Kosmose hingele andis demiourgos terviklikkuse ja liitis selle vastandlikudki osad harmooniliselt üksteisega. Inimesel seevastu tuleb endal selline harmooniline vahekord oma
a, Eestis ca 1520/30-1650. a. FILOSOOFIA Algab humanismiajastu. Renessanss oli klassikaliste kunstiväärtuste ja intellektuaalsete püüdluste taassünd. Renessansi inimese maailmapildis oli Jumal endiselt kõige kõrgemal, kõige looja ja kõige valitseja. Jumal valitseb kosmose ja inimeste üle ja inimene omakorda looduse üle. Kõik hierarhia tasandid on omavahel seotud. Nähtav maailm on seotud jumaliku kosmosega, mikrokosmos peegeldab makrokosmost. Õppides tundma nähtavat maailma, õpiti seega tundma ka Jumalat (Hellström 1997). Muutused toimusid religioonis ja eetikas (eetika = teadus moraalist ja kõlbelisest käitumisest; filosoofia haru, mis uurib moraali kui ideoloogia vormi). Erinevalt keskajast tõuseb tähelepanu keskmesse inimene kui indiviid, kellel on maailmaga mõistuspärane suhe. Renessansiaja inimesele on omane uuriv ja teadmisjanuline vaim, mis viib suurte leiutusteni ja
annaabi.ee 
